Väike Vilippus Ottomar

Jõulusaginad 2007

2009-01-09T19:12:00.002+02:00

Jõuluturg

2007 aastal jõudsime esimest korda lapsega Raekoja platsile suurt jõulukuuske uudistama ja natsa sai jõuluturul ka ostungeid tehtud. Kuusk oli ilus ja Ottomarile meeldis väga. Jõuluvana ta see aasta veel kartis, muidugi palju rahvast oli ka ju ümber ringi. Lambad oli aga ägedad. Jõuluturgu jäävad meenutama hiire nägudega soojad käpikud. Peale seda olid meil kõik puud, mille vähegi tuled küljes, „kuusk“. Autoga linnas sõidad ja tagaistmelt tuleb muudkui „kuusk-kuusk“.

Lasteaia jõulupidu

Lastaia jõulupidu oli väga armas ja mänguline. Ottomar oli muidugi täielik memmekas. Istus ainult emme süles ja teistega kaasategemisest ei saa siin kohal just jutustada. Välja arvatud mõnel kohal, kus sai kaasa itsitada. Pisikestel käis külas päkapikk, kes pai eest ka kinki jagas ning palju rõõmu ja elevust pakkus. Pidu lõppes pidusöögiga laste lemmikute viinerite, viinamarjade ja juustuga. Nii tähtis pidu sai ka filmilindile salvestatud, millest armas film kokku monteeriti.

Kommiuputus

Sellel aastal nii emme kui ka issi töökohtadelt olid uhked kommipakid. Emme töökoha Rahandumisnisteeriumi etendus Ottomarile väga ei meeldinud, sest 3 väga lärmakat meremeest ei olnud tema maitsele, kuid seda enam meeldis talle päkapiku käest suur kommikott kätte saada. Juba autos oli vaja kommipakk lahti teha, õnneks oli paki sisu väga lapsesõbralik, lutsukomme ei olnud. Täitsa lambist järsku Ottomar jagas ära,et Mesikäppa komm on vanavanaema Erika jagu. Nii ta koju jõudes jagas kõik Mesikäppad ja muud shoksikommid vanavanema Erikale endale jättis batoonikesed ja draakoni kommid. Nii ta käitus ka järgmiste pakide puhul. Kuna issi oli ju meil Iraagis siis oli Ottomarile Rahuoperatsioonide keskuse poolt suur kommipakk. See oli muidugi kõige vägevam-2,4 kilo kommi. Lisaks siis veel Õhuväe staabi poolt kommipakk. Jõulud ja ka jaanuar möödus siis kommi süües, pole vist vaja märkida, et Ottomari on asjade käiguga väga rahul:).

Kuusepuu oh kuusepuu

Kuuse puu tõime metsast (suur äitah vanatädi Urvel ), Ottomar oli metsas täitsa asjaline, aitas valida ja puud saagida. Kodus kui issil oli kuuse puu püsti pandud oli Ottomar väga suur abiline kaunistamisel. Igavesti lahe oli vaadata, millise asjalikusega ja hoolikusega ta seda tegi, mis sest, et kuuse ühes küljes oli ehteid poole rohkem kui teises:).

Jõulupühad ja aastavahetus

Pere on nii suur, et pühadega alustasime juba 23. detsembril. Pühad möödusid klassikaliselt hea toidu ja kingituste ja heas seltskonnas. Aastavahetusel on meil ju vanavanaema sünnipäev. Seekord oli vanaema Eva Mehhikos ja Tädi Ave perega välja arvatud Erik peol. Vanaastaõhtu oli meil väga rahulik, sõime jõime, vaatasime telesateid. Ottomar oli väga vapper ja pidas keskkööni vastu. Peale keskkööd riided selga ja õue saluuti vaatama ja natsa ka ise paugutama. Suurt saluuti poiss ei kartnud aga mida issi ja Erik sussitasid neid ta kartis. Tuppa jõudes oli muidugi igasugune uneraas pühitud ja unele läks me laps alles 01.30, mis ei taksitanud teda hommikul 8 tõusmast. Me siis peaks see aasta väga virgad olema:).

14. detsember 2007 kui suur päev ehk issi tagasi missioonilt ja seekord lõplikult

2009-01-09T19:08:00.000+02:00

Pool aastat on pikk aeg kodust eemal olla ja ega see aeg oli omamoodi raske nii issile kui ka emmele ja Ottomarile. Aga 14. detsembril sai see eemal oleku aeg mööda. Issi tegi ka üllatuse ja jõudis päev varem, mis tegi emme ja poja väga rõõmsaks. Ottomar läks õhtul tuttu teadmisega,et issi tuleb öösel ja hommikul on issi kodus. Hommikul ärkas Ottomar suht vara ja see,et issi ka tudis kõrval oli ikka suur rõõm. Seekord ei olnud võõrastamist ega midagi. Ja kohe oli asjad nii nagu poleks seda 6 kuud olnudki.

2009-01-09T18:57:00.001+02:00

Likvideerin nüüd üle aastase võla blogis ja püüan taastada meie toimetamised alates 2007 jõuludest. Parem hilja kui mitte kunagi:)

Ottomar 2 aastane

Sünnipäeva, nagu tavaks on saanud, sai pidada mitu korda. Peod möödusid meeleolukalt ja kingitused oli marud. Annavad tegevust ja rõõmu siiani. Oli ka ilmselgeid lemmikuid nagu kaisu mõmmi. Kuni jõuludeni ei mindud ilma selleta tuttu. Ja veel „viu viu auto“ ehk lego komplekt remondiautodest. Natuke ka mõõtudest. 2 aastaselt oli 87 cm pikk ja 13 kg raske. Siuke täitsa paras poiss. Rääkimisega on meil nii ja naa. Suur jutupaunik ei ole, kuid asjad saab aetud. Meile üritab ta ka järjest enam seletada kuid emme ja issi pevad veel õppima ... Lasteaiaga on Ottomar täiesti ära harjutud ja käimine seal on rõõm kõigile.
Peale sünnipäeva sõitis issi veel natukeseks ajaks Iraaki tagasi. Ottomar tundis issi järgi ikka puudust, otsis ja küsis issi järgi aga nii kui saime issi skype kaudu ekraanile oli asi ok :).

Issi käis 10 päeva kodus puhkamas missioonilt

2007-11-08T07:49:00.000+02:00

4 kuud ära olnud saabus meie issi puhkusele. Emme ja Ottomar olid seda ikka väga pikalt oodanud. Kuna Ottomar oli sellel reedesel päeval lasteaias läksid emme ja issi lapsele koos järgi. Sellega sai palju nalja. Issi ei tundunud last ära, ootas teine ikka titat aga vastu jooksis laps. Uskumatu millise arengu hüppe või 4 kuu jooksul ligi 2 aastane laps teha:) oli issi ikka väga üllatunud. Ottomar jooksis küll emme sülle, kuid sealt piilus issit väga kavalalt. Kui emme küsis, kes see on, siis laps vastas täiesti veendunult, et issi:). Ottomar käitus niimoodi edvistavalt, piilus issit aga emme sülest ei olnud nõus maha minema. Õhtu lõpuks siis oli nõus issi sülle minema. Asi ei olnud selles, et ta issit ära ei tundud vaid ta ei osanud midagi nagu pihta hakata. No tema ju mäletab teda ju viimased 4 kuud ekraanilt kui ei saanud teda puutuda. Järgmine hommik, kui Ottomar ärkas ja üle emmet issit vaatas küsis kelmikalt- kes see on? Emme siis vastas, et issi ja siis Ottomar ütles aaaaa, nagu ta iga asja peale ütleb kui millestki aru saab:). Aga see oli ikkagi päris naljakas. Ülejäänud 10 päeva läksid lennates. See kohanemise aeg oli 1-2 päeva poisil ja siis oli tunne, et issi polegi vahepeal ära läinud. Igatahes peale 10 päeva puhkust ja issi naasmist missioonile, kui issist juttu tuleb siis Ottomar teatab - issi kaugel. Õnneks on jäänud veel pisut ülekuu kui issi lõplikult koju tuleb ja siis ei lase ei emme ega Ottomar teda kuskile kauaks ajaks ära enam tükk tükk aega, ta katsugu vaid;).

Lasteaia laps

2007-11-07T19:33:00.000+02:00

3. september oli see päev kui Ottomarist sai täisõiguslik lasteaia laps Kullatera lasteias Jaaniussikeste sõimerühmas. Rühmas kõige noorem on 1,5 aastane ja kõige vanem 2,2 aastane. Harjumine oli selline klassikaline. Esimene nädal läks ladusalt, oli lõunani, teisel nädalal oli see olek juba vähe virilam, oli ikka lõunani. Kolmas nädal oli kõige hullem, ei tahnud üldse minna ja jäi aeda kohe väga nuttes aga neljandal nädalal toimus murrakng juba jäi magama ja asi laabus. Nüüdseks on täiesti ära harjunud ja rühma jookseb rõõmuga. Lasteaiaga on emme väga rahul. Lastel on palju ruumi, mängimiseks oma ruum, nii tudimiseks kui ka söömiseks. Kasvatajad või nagu tänapäeval öeldakse õpetajad on väga toredad. Laps on lasteaias käimise ajaga teinud suure arengulise hüppe. mõned näited ka, nimekiri pole lõplik. Meie kehv sööja, sööb osavalt ise ja väga hästi. Meie probleemne potil käimine on saanud mõningase lahenduse, poiss istub potil ja nüüd viimasel ajal on sinna ka midagi sattunud ka:). Sõnavara avardub ka igapäevaga. Ei lähe mööda päeva kui Ottomar ei ütleks uut sõna. Haigustest- 1.5 kuud sai poja käia lasteaias ilma ühegi haiguseta. Nüüd enne sünnipäeva olime haiged, siis käis nädala lasteaias ja nüüd uuesti haige. Arstitädi ütles,et klassikaline viirus. Eks emme oli arvestanud, et see esimene lasteaia aasta on haiguste rohke. Aga siiski on lasteaed tore ja emmel on ikkagi hea meel,et sai hirmust üle ja pani lapse lasteaeda, sest ta naudib seal käimist:).

Bulgaaria

2007-11-06T23:25:00.001+02:00

Augustis veetsime mõnusa nädala Bulgaarias koos tädi Ave perega. Oli nii päikest, merd, vaatamisväärsusi ja ka oi kui head kohaliku toitu. Mõned säravamad meenutused. Lennusõit nii minnes kui tulles oli õudus kuubis. Ottomar ei saanud aru, miks teda topitakse sinna sisse ja siis pannakase veel emme sülle rihmadega kinni ka. Siis ta meil lõugas õhku tõustes kuni magama jäi ja maandudes kuni maha sai ja rihmad lahti. Ei aidanud söök, jook, rääkimine, laulmine – ühesõnaga tuli vaikides ja teiste hukkamõistvaid pilke taludes ära kannatada ja loota, et Ottomar on järgmisel reisil juba mõistlikum. Aga õnneks need üle 10 minuti ei võtnud. Ööbisime Varna lähedas Golfi keskuses ja meie kasutada väga mõnus ridaelamu boks.Mahtusime sinna 6 väga edukalt ära ja ruumi jäi ülegi. Rannas käisime igapäev, mega mõnus Must meri ju. Ottomar sai sellest aru alles 5 ndal päeval. Eelmised päevad ei lasknud jalgugi vette panna, rääkimata liivapeal kõndimisest. Istus siis need päevad lamamistoolil ja mängis või hea juhul kõndis sandaalidega liival või siis muidugi emme süles. Õnneks reedel sai siis aru kui mõnus on meres ja siis oli muidugi mure jälle välja saamisega:). Eraldi märkimist väärib bulgaaria toit- oi kui hea. Kui päris aus olla siis ega neid toitude nimetusi ei tea, sest kui kuskile sööma läksime siis Artur tellis meile laua igasugust hea paremat täis. Miks just, sest Ottomar jalutas emmega ringi, sest muidu ta poleks seda restoranis istumist ära kannatanud. Aga toidud olid imehead ja maitsesid ka Ottomarile hästi. Ottomaril oli reisil eriti tore, sest tädipoegade Eriku ja Georgia sai mängida. Erik ja Georg vahepeal läksid ka kaklema kumb saab Ottomariga rohkem mängida ehk ka seda, kes talle rohkem meeldib:). Ega kogu reis ja ka perekond Suits pandi elama Ottomari rütmi järgi, nüüd tagant järgi mõeldes oli ikka perekond Suits meie 2 tegelasega väga kannatlik. Elu käis siis nii, et emme teatas jälle ülejäänutele, et Ottomar tahab süüa, nüüd vaja inna, Ottomaril lõunauni, Ottomaril ööuni jne jne. Ühesõnaga Ottomar oli kunn:) Kokkuvõtvalt äitah neile kannatlikkuse eest ja emmele on lohutuseks see, et nad puhkasid seal veel ühe nädala ilma meieta. Aga meil plaan järgmine aasta sinna minna koos issiga;).

Võõrutus...

2007-09-13T23:09:00.000+03:00

See, et meie poja veel rinnapiima kuni 1, 9 aastaseks saamiseni sai, teadsid vähesed. Omamoodi oli see avalik saladus. Osad suhtusid väga toetavalt osad mnjah las ta olla. Selle teise osa pärast emme sellest väga kõva häälega rääkida ei tahtnud. Kui niimoodi numbrit vaadata siis tundub ikka hirmus pikk aeg kui tagasi mõelda siis absoluutselt ei. Ei teeks midagi teistmoodi. Tagasivaatena mõjub/tundub see aeg maagiliselt lihtsa ja toreda ajaga. Sest emmel mingid vaevusi välja arvatud unepuudus ei esinenud;). Kuid miks sellest kirjutada, sest see meie jaoks uue eluetappi algus. Kuna teada oli, et võõrutamise juurde kuulub ka protsesti kisa siis oli vaja vanaema Eva reisile saata;). Juuli lõpus sõitisgi vanaema meil Veronasse ooperifestivalile, meie korraldasime siin oma ooperifestivali. Enne seda käis ka jutuvada juurde,et Ottomar suur poiss, enam pole vaja. Kõige rohkem oli harjunud Ottomar öösel rinda saama. Nii see trall öösel pihta hakkas, sest alguses oli plaan öine söötmine ära jätta ja siis edasi aga plaanid muutusid käigult. Ärkas kell 01.00, emme võttis sülle ja püüdis rahustada, jättes ise kellaaja meelde, mis kell kisama hakkas, möödus 15 mintti, protestis ikka väga kõva häälselt. See nutt ei olnud absoluutselt valunutt, vaid anna mu mänguauto siia nutt. Möödus veel 15 kokku 30 minutit, ei muutust. Emmel oli nii kurb juba, alla andmine oli väga lähedal aga emme meenutas koguaeg beebikooli õpetajat Janat, kes ütles alati, et kui kavatsed alla anda siis miks last üldse karjutada. Nii emme vapralt selle tunni vastupidas. Tund möödas soovis Ottomar tupsusid vaadata. Nii me siis tunnikese mängisime, vaatasime tupsusid, siis jäi poja emme süles magama ja magas hommikuni. Ärkas heas tujus, emme krapsti püsti, et siis hommikul ka enam ei saa, ei küsinud ka:). Lõuna magas kärus. Terve päev ei küsinud, emme ei pakkunud ka. Õhtul enda tervise pärast sai õhtuunne minekul. Öösel oli protesti ainult 5 minutit siis jäi magama ja kuni hommikuni. Ärkas jälle heas tujus, emme jälle krapsti püsti kiirelt toimetama, et ei jääks hommikust unelemise aega;). Lõuna magas juba toas oma voodis, laulu saatel jäi tuttu. Õhtul proovisin ilma rinnata magama panna ja õnnestusgi! Öösel paar minutit protesti ja kõik. Võis lugeda võõrutatuks peaaegu. Mis muutus- laps hakkas paremini sööma, jonni hooge on raskem ohjata;), pikkad voodis lebamise hommikuid ei ole enam. Ei ta küsinud enam ega midagi, unustatud asi. Ainult emme enda tervise pärast sai ta veel nädal hiljem ühekorra, kuid see ei andnud ka tagasilööki. Ükskord on ta veel küsinud, see oli kuuaega hiljem Bulgaarias, kui ta ennem oli näinud, et lennukis üks poiss sai, siis arvas, et ta võiks ka saada;) aga Bulgaariast järgmistes juttudes. Kokkuvõtvalt võib öelda, et läks lihtsamalt, sest emme oli hullemaks ette valmistatud, võib olla sellepärast võibolla oli Ottomar selleks ise valmis.

Tädi Kersti juures Salmistul

2007-09-13T15:05:00.000+03:00

Juuli kuu lõpupäevadel oli emmel ehitusest kõrini ja otsustas ammu antud lubaduse täita ja tädi Kerstile külla sõita Salmistusse. Veetsime väga mõnusa hommikupooliku. Ottomar mängis koos Märteni ja Õnne- Liisiga. Märten ja Õnne- Liis tutvustasid maa elu võlusid, igasuguseid putukaid uuriti väga suure põhjalikkusega. Tegime siis kõik koos kiire aga väga maitsva lõuna ja siis veel jalutuskäik mere äärde. Ilm oli küll varesekarva aga tuul soe ja veel vihma ei sadanud. Metsaalune lõhnas nii mõnusalt ja mere ääres oli vahva ringi vudida. Tagasiteel maja juurde sõime mõnuga veel metsvaarikaid. Kuna kell näitas lõunatundi, alustasime tagasi teed, et Ottomar saaks tudida. Oli teine ikka nii väsinud, et uinus autos paari minutiga ja koju jõudes tõstsin ta voodisse ja magas veel 1,5 tundi edasi. Tänud veel Kerstile toreda külalislahkuse eest.

Nädalalõpp Pärnus

2007-09-13T14:47:00.000+03:00

Juuli keskel veetsime meeleoluka nädalavahetuse Pärnus. Kaasas olid tädi Krisi, tädi Kristine, tädi Maarja ja Isabel Marii. ( Pildil meie reisi seltskonna pisikesed) Pärnusse jõutud, tädi Ave korterisse sisse sättitud oli lõunatund käes ja vaja Ottomar lõunaunne jalutada. Ütleme nii, et ega tola loll pole. Ottomaril oli vaja terve Pärnu promenaad ära vaadata ja und ei paistnud kuskilt. Emme kaval plaan, et poja jääb vankris magama ja ise saab sõbrannadega rannas aega veeta ja lobiseda läks luhta :). Kuna jalutamisest olid jalad juba natsa ümmargused suundusime korterisse tagasi, loomulikult uinus Ottomar koduteel, nii et saime vankris magavat last teisele korrusele tassida- rõdule magama. Poiss magas, siis sai emme sõbrannadega juttu puhuda, ikkagi oli tore, mis sest et meretuult ei olnud. Õhtul käisime järjekordselt jalutamas ja õhtust söömas. Sellest on meeles ainult kohutav ootamine. Ottomariga sai ikka ümber maja mitu tiiru tehtud ja ka lihtsalt jahisadamas edasi tagasi kõnnitud. Õhtul lapsed lihtsalt mängisisd mõnusasti korteris, emme tädidega lobisesid ja kui lapsed nagu ikka lõpuks tuttu jäi siis lobiseti veel, nii et hommikul koos pojaga kell 8 tõusmine väga lõbus tegevus ei olnud... Hommikul mõnus hommikusöök ja algaski tagasi sõit Tallinna. Oli üks lahe väljasõit argisest Tallinnast.

Sõnavara

2007-07-21T20:58:00.000+03:00

Meie poja on jutukas aga ainult paljudest asjadest ei saa aru. Ilmselt see meie viga rohkem:). Rääkides sõnavarast, tuleb alustada sellest, et ikka kõik on meil kassid ja emmel juba tundub, et poisil on see põhimõte, et meile selgeks teha, et kõik on kassid mõningaste eranditega. Kutsikale ja kutsika omanikule teatab ülima järjekindlusega "kass". Mis emmel muud ülejääb kui ainult igakord parandada,et kutsu, mitte kass. Loomade puhul kassist erinevat sõna kasutab Ottomar mõmmidel, kes on mõmmõm ja kaladel, mis on kaaaa. Veel teab ta liikumiseks vajalike sõnu ehkminna ja sinna, vahest ka lähme/mähme. Suletud asi on kinni ja kui tahab,et lahti tehakse (uks või purk või mis iganes avamist kannatab) ütleb täntän. Tädi Avele ütleb ta tädi ja tädi Kairele Kaika ja vahest ka kass.Sellel nädala avastas enda jaoks vanaema Eva nime. Nüüd hüüab kogu aegEeeva eeva, kui vanaema vaatevälja ilmub Loomulikult on jäänud temaigipõlised küsimused missee ja kessee. Eriti meeldib talle kui keegikülla tuleb siis hakkab küsitlema. Näitab näpuga seina peale ja küsib missee on ja siis kui vastus käes liigub järgmise eseme juurde ja jälleosutab sellele küsivalt. Kõik külalised alluvad ka tema provokatsioonilemõnuga. Emme nüüd ootab millal need vastused, mis tavaliselt on, sein,laud, kapp, diivan jne üle Ottomari enda suust tulevad. Kindlasti on sõnu veel aga esialgu need on säravamad.

Mammu siin ja mammu seal

2007-07-20T21:40:00.000+03:00

Küll on tore suve aeg, ühes aia otsas vaarikad maasikad, teises mustsõstrad. Õues olemise juurde käib see, et õues süüakse midagi koguaeg :) ehk siis kõigepealt kasvuhoonest tomat, siis maasikapeenrast kuumaasikaid, siis vaarikaid ja lõpuks mustsõstrad. Ottomar kõnnib ringi mööda aeda näitab näpuga kohu minna tuleb ise tähtsalt teatades mamm mamm. Maasikad, vaarikad ja mustsõstrad võtab poiss ise ja sööb. Pildi seeria ka tõestamaks emme juttu ikka ka.

Sõber koer

2007-07-20T21:14:00.000+03:00

Teatavasti meil vanaema Eva ehitab maja ja ehitusfirma on meil Sõbra ehitus. Projekti juhil on peale jaanipäeva pisike inglise buldogi kutsikas. Me siis nüüd ütleme, et meil olemas oma sõber koer:). Ottomar on kutsikast suures vaimustuses. Väga tore on neid kahte titat õue peal tatsamas ja tegutsemas vaadata. Siin mõned pildid erinevates olukordadest.

Suure poisi voodi vol2

2007-07-20T21:10:00.000+03:00

Issi läinud ja paar nädalat uus voodi omas kohas olnud, ei olnud Ottomar üldse nõus oma voodis olema. Tuli aga emme kaissu magama. Emme mõtles, et kas see issi ära minekust või millestki muust. Voodi pikemal jälgimisel ilmnes tõsiasi, et voodi on liiga lühike ja tuleb juba välja võtta lisa madratsi osa. Emme siis pikendas voodi, lisas uue madratsi osa ja voilaa asi paranes noh 50 % ulatuses, hommikul kobitakse ikka emme kaissu. Ja kui emme ikka päris ausalt ütleb ei ole tal selle vastu ka midagi:).

Beebikool läbi

2007-07-20T21:00:00.000+03:00

Alates 3 elukuust oleme käinud Audenteses beebikoolis. Märkamatult on Ottomar kasvanud välja beebikooli east ja 11. juunil toimus beebikooli lõpupiknik Männi pargis Mustamäel. Kohe tuleb öelda, et on ikka vahva park, suurtel ja väikestel palju tegemist ja atraktsioone. Piknik algas aktiivse tegevusega liivakastis ja atraktsioonidel turnides. Kui tunnike oli möödas ja otsisime väikse nurgakese pikniku jaoks. Päris vahva oli kui 6 vankrit mööda Männiparki ringi sõitis ja sobivat vaikset nurka ostsisime. Linikule laotati head ja paremat alustades viinamarjadest ja feta paprika muffinitest kuni rabarberi kookideni. Lastel oli peale müttamist isu hea ja söögi, joogi kõrvale jagas beebikooli õpetaja Jana emmedele suvetarkusi. Ehk kuidas puuke eemaldada, mida põletusele määrida, milliseid sidemeid on olemas, et lapsepõlve, näppu siduda. Kokkuvõtvalt oli üks hiilgama tore üritus, poiss sai oma beebikooli kaaslastega mängida ja emme teiste emmedega jutustada ja peale kauba targemaks ka veel. Lisandiks tore on, et Marie Eliise tuleb Ottomariga samasse lasteaeda ja ka rühma ja Sandriga lubasime ka ühendust hoida. Nii emmel kui pojal oli väga kahju, et beebikool läbi sai aga ju meid ootavad ees uued põnevad koolid ja ringid.

Issi Iraagis ehk küberisa

2007-07-20T20:57:00.000+03:00

10 juunist on meie issi siis Nato Training missioonil Iraagis. Esimesel nädalal peale issi ära minekut ootas Ottomar väga issi saabumist koju. Iga uksekella peale jooksis isssi, iss hüüetega ukseni aga pidi igakord pettuma. Nüüd tänu Skype ja veebikaamerate olemasolule on meil olemas küberisa. Iga päeva näeb issi ja Ottomar üksteist. Seal saab üksteisele lehvitada ja nii sama nalja teha. Vähemalt poja ei unusta issi häält ega nägu ära. Ei tea millal oleks võimalik ka küber kallistused ja sülle võtmised?

Suure poisi voodi

2007-06-04T11:54:00.000+03:00

Laupäevast tudib Ottomar suure poisi voodis. Lapsevanemad magavat last vaadates pidid tõdema,et nende pisipoja polegi enam nii pisi vaid juba suht suur poiss ja issi ja emme kõige kangemate iseloomude kandja:).

Õhulennud

2007-05-14T20:30:00.000+03:00

Meie poja maa ja taeva vahel:)

Jäätis:)

2007-05-10T09:52:00.000+03:00

Oh mis mõnus asi on koore jäätis, lõpuks sai seda aru ka meie poja. Toome välja pildiseeria esimesest iseseisvast jäätise söömingust:).

Kevade toimetused

2007-05-10T09:38:00.000+03:00

Lõpuks on ka kevad meile jõudnud ja väga palju aega veedame nüüd õues toimetades. Aias me kiigume ohjeldamatult, sellega tuleb ettevaatlik olla, sest kiiges kipub Ottomaril uni peale tulema:). Liivakast on meil mõnusat pehmet liiva täis aga meie esteet laps keeldus ilma kinnasteta seal mängima:) nii kui kindad kätte sai siis polnud üldse probleemi. Nüüd juba harjunud seda imelikku asja ka ilma kindata proovima. Selleks oli vaja naabripoisi eeskuju:). Tänu Ottomari tädipoegadele on meil õu igasuguseid erinevaid lelusid täis- autod, 2 –kohaline kiik, käru jne jne. Eile ostsime ka lapsele väikse korvpallilaua ja palli, küll talle meeldib palli pilduda. Kui juba ükskord õue oleme saanud ega ta siis taha tuppa tulla. Emme veel suudab lapse ära meelitada tuppa aga issil see nii hästi välja ei tule. Issiga on meil üldse nii, et näiteks täna hommikul hakkas issi tööle minema ja Ottomar lasi kisa lahti, sest ta kartis ,et issi jätab ta maha. Eriti on ta issist kinni peale seda kui ta nädal aega Kanadas oli . Kahjuks peab meie kallis poja issist juuni keskelt alates pikalt eemal olema. Meie issi läheb Iraaki missioonile. Õnneks mitte sõduriks, ta meil ikka ohvitser. Bagdadi rohelisse tsooni kontori rotiks aga emmest ja pojast on ikka eemal:(. Mis teha issi karjääri vaja ju edendada. Seniks kuni issi veel kodus on tunneb sellest suurt rõõmu.
Ottomar väga jutukas meil ei ole, oma põhi sõnu räägib aga sõnade hulganisti lisandumist märgata veel pole. Mis ta siis veel teeb, kui kõik naeravad hakkab tema ka naerma, üldse on ta hakanud igaasja peale demonstratiivselt naerma, seda on päris naljakas kuulata, paratamatult naerad ise ka kaasa:). Asju on võimalik juba seletada ja tegutseb juba sõnade järgi ka, kui temal muidugi selleks tahtmist on. Lisame ka natuke pilte meie õuetoimetamistest.

Kevad, vaktsiin, Selveri käru/mänguautod ja haigus

2007-04-18T21:11:00.000+03:00

Nädalake tagasi sai ülepika aja külastatud lapse arsti- kuulati, mõõdeti ja kaaluti. Ottomar on siis ligi 1,6 aastasena natuke vähem kui 12 kg ja 82 cm pikk. Kuna laps tunnistati terveks ja sügisel ( seoses niiskete ja vastikute ilmadega ja meeletute viirustega) ei teinud MMR ( mumps, leetrid, punetised) vaktsiini, siis otsustasime selle ära teha. Vaktsiini süst tehti esmakordselt kätte ja Ottomar vaatas suurte silmadega kuidas see nõel tema käevarde sisenes ja see tema ainukeseks emotsiooniks jäigi. Ei nuttu ega hala, mida emmet väga rõõmustas, et laps ei karda nõelu. Kõik läks nagu kenasti, peale arsti juures käiku selverisse, kus viimasel ajal poiss tahab ainult selle autokäruga sõita. Aga ega emmel issil selle vastu ka midagi pole. Poiss keerab seal rooli ja tunneb ennast hästi ja ostung sujub ilma takistusteta. Nimetatud korral avastas emme Ottomari mänguauto rooli imemast, mitte keeramas:( noh samas selle samusegi surma pole veel keegi ju surnud aga... sellest natuke hiljem, miks see seik tähtis on. Õhtul siis algas meie saaga poisil, kes hommikul oli terve kui purikas algas kohutavalt vesine ja paks nohu. Nina oli kinni ja paksult tatti täis, issi oli muidugi "sobivalt" Tartus konverentsil, nii siis emme üksi öösel lapsel puhastas nina ja rahustas magama. Reede, laupäeval oli laps jube viril ainult süles, panime selle nohu ja hammaste arvele ( hambaid hetkel tulemas palju ehk 2 purihammast ja 4 silmahammast kõik turritavad). Pühapäeval õhtuks oli ka palavik platsis, esmaspäeva hommikul avastasime lõualt esimese mäda punni, teisipäeva hommikuks oli neid juba 4. Siis käisime ka arsti juures ära. Diagnoos mädane infektsioon. Arst avastas ka punni poja keelepealt:(. Ehk siis vakstiin võttis immuunsuse maha, keegi haige laps oli enne selveri mänguautot imenud, poiss võttis kergelt kõik pisikud vastu ja tulemus oli käes. Aga mis siis teha nüüd, last mitte enam kunagi nende mänguautoga lasta sõita?! karta on, et see pole võimalik. Ilmselt esialgu hakkavad emme taskus olema niisked salfakad, et tõmbad kõige suurema mustuse roolilt jm imemist võimaldavatelt detailidelt maha. Kuid ega ju hulluks ei saa ju ka minna ja tuleb end lohutada sellega, et järgmine vaktsiin saadakse alles 2 aastaselt. Et iga kord nii kergelt infektsiooni ei saa ju. Tänaseks on juba palavik maas ja punnid korraliku ravimise tagajärjel juba paranevad.

KASS

2007-04-13T18:47:00.000+03:00

Ottomar jumaldab meie kassi Kessut. Kessut nähes ununeb jonn ja valu, kas nüüd sellepärast, kes seda teab aga kõigi elusate loomade kohta ütleb ta KASS. Lihtsalt hale naljakas on kui läheb mööda suur koer ja meie lapsuke teatab kõlaval ja selgel häälel KASS. Siiani on veel kõik hästi läinud, sest üksgi koer pole veel vihastanud:).

Rattad all ja punuma

2007-03-30T12:24:00.000+03:00

Eelmisest nädalast on meil uus harrastus- rattaga sõitmine. Emme sai uue ratta, siis ostsime ka kogu perele ka kiivrid. Ottomaril oli rattatool juba sügisest olemas. Ega meil ju omad kahtlused olid, et kas ikka lapsele meeldib ja kuidas ta seal püsib jne jne eriti muidugi emmel olid need kahtlused:). Kuid need kahtlused said esimese proovimisega hajutatud, istub oma toolis nagu väike prints ja naudib sõitu:). Kui järgmisel päeval mõtles emme, et läheks jalutama vankriga siis Ottomar avaldas valjuhäälselt meelt, et peab ikka rattaga minema. Nii meil siis vankriga jalutamine on lõppenud, nüüd teistsugused rattad all ja punume ringi:).

Ujumas

2007-03-16T10:31:00.000+02:00

Käime nüüd 2 korda nädalas ujumas Kesklinna lastepolikliinikus. Alguses nagu ikka pelgas Ottomar uut olukorda, vees oli ka rahulik, lasi end rahulikult ujutada ainuke, mille vastu protestis oli kui selili ujuma pandi. Nüüd kuuke hiljem on meil vees väike hülgepoeg. Emme enam basseinis rahulikult olla ei saa ja poissi edasi tagasi ujutada:). Nüüd vaja Ottomariga mööda basseini ringi traalida. Ajada taga vees olevaid palle ja parte. Vees siis kui kõhuli on sibab aktiivselt käte ja jalgadega, ei hooli kui vett suhu ja ninna läheb. Sellel nädala õppisime basseini ääre pealt all hüppama, muidugi emme hoiab kätudest ikka kinni ja siis supsti vette. Ja see nädal lasi ka endale täispuhutavad kätised panna, nendega ujub peaaegu ise. Igatahes peale 30 minutit vees hullamist on väsinud nii ema kui ka Ottomar.

Trepp

2007-02-28T21:21:00.000+02:00

Kuni eelmise nädalani hoidsime Ottomari trepist eemal. Meil on keeruga trepp ja trepipiirde vahed nii suured, et isegi juba suured tädipojad poevad sealt läbi. Ühesõnaga tegemist väga ohtliku tegevusega. Pigem juba õppigu emme issi silma all kui ükskord salaja selle triki üksi ära teeb. Nüüd meil siis päevad kulgevad trepist üles, trepist alla ja siis jälle üles ja alla … Ottomar ise on muidugi ülimalt rahul. Uus oskus on omandatud ja nii vahva on edasi tagasi ronida. Nüüd on siis nii, et katsugu emme issi laps süles trepist üles minna. Kõvahäälselt antakse märku, mis ta sellest arvab :)

Kaks unist

2007-02-27T22:29:00.000+02:00

Esmaspäeval oli emme sünnipäev ja Ottomar ärkas sellisel tähtsal päeval muidugi juba enne kella 7 hommikul ja nii oli juba kella 14 päevane uni tehtud. Tädi Avet perega oli oodata kell 18, kuni emme vaaritas ja toimetas allkorrusel vaatas poja koos issiga teletupse. Kui emmel kõik valmis oli ja tuppa astus avanes pildil nähtav imearmas vaatepilt, te kaks meheraasu olid tudile jäänud ja nii kaisukalt veel.

Suur poiss

2007-02-17T22:14:00.000+02:00

Täna käisime onu Mati juubelil, kus oli väga tore aga enne seda oli vaja end ju juuksuri juures kõigil ilusaks. Uue soengu sai nii emme, issi ja kui ka Ottomar. Poisil lõigati ära kõik beebiudemed ja soeng sai täpselt selline nagu suurtel poistel. Nüüd siis lippab meil kodus ringi üks suur poiss:).

Meie väike "võsapets":)

2007-02-13T14:50:00.000+02:00

Laupäeval käisime Margareti sünnipäeval Aruküla mängutoas. Sünnipäev oli väga tore, Ottomar tundis ennast nagu kala vees, mängis toimetas ringi, ei kontrollinud kus emme issi on. Emme ja issi hoidsid muidugi silma peal ka koguaeg. Kuni sünnipäeva lõpu poole hakkas väsimus juba murdma ja kukkumised olid kerged tulema. Nii meie õnnetus juhtusgi, hakkas Ottomar 3 rattalise osta ronima aga jalg ei tõusnud enam nii kõrgele ja kukkus ühe õnneks ümmarguste otsadega lelu otsa ja lõi oma silma ära. Issi tormas kohe õue lume järgi ja saime silma ilusti jahutatud. Ottomar rahunes kiiresti, ju see ikka väga haiget ei teinud, kuigi vaatepilt oli emmele õudust tekkitav. Pühapäeva hommikul oli silm juba punakas lilla, õnneks kinni silm ei paistetanudki. Pühapäeval nägi laps välja nagu võsapets oma sinisesilmaga:). Tänaseks on silm juba kollane ja kui silm lahti on ei saa arugi, et midagi viga oleks. Vot siukesed lood juhtuvad tüdrukute sünnipäevadel.

See, missee, kessee

2007-02-05T16:19:00.000+02:00

Ottomar on oma sõnavarasse juba pikemat aega kasutusse võtnud sõna "see". Kõik mida soovitakse katsuda ja näha on see. Ole siis mees ja saa aru, mida see see nüüd tähendab- kas palli, klotsi, autot või hoopis väljas lindu. Selle seetamise peale hakkas issi ja emme Ottomarilt küsima mis see või kes see ja ei läinudgi palju aega mööda kui poiss omandas uues sõna/väljendi missee või siis kessee. Ottomar muidugi veel vahet ei tee millal mis ja millal kes öelda aga vahest läheb täppi ka:). Sõnavaras on meil antud hetkel järgmised sõnad: emme, issi, äitah, dada, kalli kalli on ka ka, kuku on ka ka ka aga teise hääle tooniga:), kutsu, kiisu, kass, mämm mämm ja armastab sõnu järgi öelda. Eile õhtul emme hüüdis issit nime pidi ja siis Ottomar häälitses järgi. Hetkel siis sellise sõnavaraga me siis ringi toimetame.

Loomaaias

2007-02-05T16:03:00.000+02:00

Eile sai külastatud esmakordselt loomaaeda. Kuna talv siis võtsime eesmärgiks teha tiir troopikamajades. Loomaia territooriumil tervitas meid värske "kopsurohu" lõhn, et polnud kahtlust loomad on ligidal. Esimesena nägime kitsesid ja metssiga juba siis oli Ottomaril silmad suured peas ja vaatas keskendunult. Troopikamajas käisime kõik puurid ja akvaariumid korralikult läbi ja otsisime iga väikemagi putuka ülesse:). Ottomar oli väga elevil ja ta ei jõudnud ära "seetada" ja näpuga näidata, kõiki neid loomi, mida ta märkas. Erilised lemmikud olid ahvid ja simpansid, kuigi kalu ja linde jälgis ka hea meelega. Troopikamajad ära vaadatud, jalutasime väikse tiiru veel väljas, vaatasime hülgeid ja kitselisi. Väga tore oli meile lühivisiit loomaaeda, igatahes jääme ootama soojemat ilma, et saaks pikemalt seal aega veeta ja enamus loomi ülevaadata.

Karupüksid:)

2007-01-30T18:27:00.000+02:00

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa nagu laulusalm ütleb ja Ottomar armastab kelgutada aga mis puudu- karupüksid loomulikult:)! Aga meil ju ristiisa Mehise kaudu käpp sees Pärnus kus saab maailma kõige ilusamaid karupükse. Kurtsime siis muret ja kohe anti käsk mõõta Ottomar ära ja mõõdud saata. Kuna Pärnusse niipea asja pole siis tuli meile täna Cargoga pakike karupükstega, mis sisaldas imevahvat üllatust, juures oli ka samasugune soe kampsun. Uksest sisse saime kombe seljast saime proovisime poisile uue kostüümi kohe selga- täpselt paras ja imeilus! See kostüüm sobib ka imehästi eestimaa jahedatele jaanituledele. Fotokas sai ka kohe toodud ja pildid tehtud. Pildil nosib Ottomar emme tehtud kohupiimataskuid ( emme esmakordselt proovis ja õnnestusid:)). Emme ja issi koos Ottomariga ütlevad Mehisele, Gerlile ja Gerli emale SUUR SUUR ÄITAH imeilusate asjade eest.

Lõpuks talv:)

2007-01-24T14:29:00.000+02:00

Eile sai Ottomar oma esimese kelgu ja täna sai juba emmega väljas kelgutamas käidud. Igati vahva. Nii emmel kui Ottomaril olid põsed punased ja meel rõõmus ilusast talveilmast. Siin mõned fotosalvestused:

Beebimonitor

2007-01-24T14:16:00.000+02:00

Meil on hea abimees beebimonitor. Emmel on hea kindel tunne maja peal ringi toimetada kui poiss tudib. Kuid jah nagu ikka sellise põneva asjaga on ju alati Ottomaril tore mängida, eriti viimasel ajal meeldib talle seda voodi otsast maha kukutada. Siis emme hurjutab teda ja räägib, et kui see katki läheb ei kuule emme sind kui sa mind kutsud. Täna hommikul emme tõusis enne poega ja läks rahulikult kohvi jooma ehk siis hommikukohvi nautima, tunnikese pärast kostis beebimonitoris raginat ja siis ühte imearmast häälekest, kes ütles "emmmeee". See oli emme arust nii armas. Emme oli ka selle üle õnnelik, et lapsele oli jutt kohale jõudnud, et selle kaudu saab emmet kutsuda.

Lõõgastusretk Pärnu

2007-01-24T14:01:00.000+02:00

Pühapäevaks sõitis meie väike pere Pärnusse lõõgastuma. Plaanis oli mõnusalt puhata ja mängida. Ööbisime Rannahotellis, kus kohale jõudes meid hirmutati, et meri tõuseb, et äkki vaja autod kaugemale viia. Kuid meie õnneks meri otsustas seekord mitte ülekallaste tulla. Õhtul läks issi meil Terviseparadiis tervisekapslisse mõnulema. Emme ja Ottomar pikutasid hotellitoas. Peale kapslit issi lõhnas nagu roosipõõsas ja oli pehme nahaga nagu kiisu. Kui juba Pärnus siis tuleb ka ristiisa Mehis ju üle vaadata ja ristipoeg ette näidata. Ottomar tundis ennast Metsade residentsis väga hästi, lausa uskumatult hästi, sest sinna sõites ta natuke tukastas ka. Aga majja sisse saanud, riidest lahti võetuna asus poiss kohe toimetama. Ju siis tundis, et on omade seas. Õhtu oli mõnus ja õdus. Hommikul ootas meid Tervise paradiis soolakambri külastus ja veekeskuses sulistamine. Soolakambris oli tore ja meie kõikide hingamisteedele mõjus see hästi. Ottomar istus vapralt meil süles ja vaatas raamatuid või siis teisi lapsi. Eriti pakkus talle lõbu kõrval umbes 5 aastane poiss, kes mängis maas oleva soolaga nagu liivaga. Kambris käidud võis minna sulistama. Alguses Ottomar ikka basseini pelgas, ikkagi nii suur kuid tasa ja targu harjus. Sai käidud lastebasseinis, mullivannis ja issi ning Ottomar lasid isegi ühest torust alla. Emmel oli aga kole suur hirm selle ees. Kahjuks üle tunni me seal ei olnud, sest meie väikemees hakkas väsima. Pesemas ja saunas käidud, sõime pannkoogi lõuna ja algas meie tagasi tee koju. Nii kui Ottomari oma tooli panime ja saime sõitsima hakata, poiss magas. Ju oli ta ikka nii väsinud. Und jätkus kuni koju jõudsime.

Kummaline päevareziim

2007-01-14T19:11:00.000+02:00

Meie kallis poja on peale jõule endale sisse juurutanud väga kummalise reziimi. Kui õhtul enne kella 9 laps magama jääb siis ärkab ta nii paari, kolme tunni pärast ülesse. Puhanud rõõmus ja magama tagasi saada on teda võimatu. Siis ta mängib, vaatab teletupse ja on igati rõõmus tegelane. Kahjuks Ottomari vanemad tahaks sel hetkel vaid unne vajuda. Niinimetatud ööunne jääb ta kuskil 2-3 vahel öösel. Hommikuti jagub und siis kella 10-11.00. Selline päevareziim on lapse ema suhteliselt ära kurnanud. Nüüd siis issi ja emme püüavad lapse reziimi paika saada. Seisneb see lapse julmalt üleval hoidmises ja väsitatavates tegudes :) Küsitav on küll vahest, et kumb väsib - Ottomar või vanemad. Eks loodame reziimi tagasi paika saada. Emme iagathes on juba nõus hommikuti kell 7 tõusma kui öösel 3 tundi üleval olema ei peaks :)

Head uut aastat!

2007-01-01T14:49:00.000+02:00

2006 aasta ära saatmine oli meil see aasta natukene eriline - meie vanavanaema Erika sai 85! Pildi peal vanavana Erika ja tema kolmas põlvkond. Pidulaud oli vägev ja Ottomar nautis kõike. Oli nii vapper, et magama läks alles kell 01.00. Ta küll siis magas kella 03.00-ni ja oli kuni kell 06.00ni üleval emme suureks rõõmuks muidugi;) Aastavahetuse ilutulestiku vaatas Ottomar oma õunapuu otsas olevast kiiges istudes, pea taevapoole õieli. Paugutamist ei kartnud. Pigem nautis seda värvide mängu. Issi koos tädipoja Erikuga paugutasid kõvasti, oli suur kast ilutulestiku ja palju väikseid pauguteid. Ottomar issi emmega soovib kõigile: HEAD UUT AASTAT!

Jõulud!

2006-12-28T20:26:00.001+02:00

Jõulud olid sel aastal meil väga tegusad. Ikkagi vaja ju kõik vanaemad ja vanaisad läbi käia ning siis veel ristiema kah võõrustada. Tegelikult täitsa väsitav oli. Küll seda sõna heas mõttes. Vaatamata lokkavale "rohelusele" ümberringi on ju tore lähedasi külastada ja jõulumeeleolu jagada. Paar pildikest selle aasta jõuludest ...

Ottomar kõnnib!

2006-12-28T20:20:00.000+02:00

Nädal enne jõule võttis meie väikemees kätte ja hakkas kõndima. Kui seni oli ikka igasugused ääred abiks olnud siis nüüd otsustati lühemat teed ehk otse üle põranda minna. Iga päevaga on Ottomar oma oskuseid parandanud. Näiteks vaiba ääred (metsik takistus ikkagi) ei ole enam probleemid. Uksepakud vajavad veel küll harjutamist. Kõndima hakkamine iseenesest Ottomarile mingrid erilisi probleeme ei valmistanud. Pigem teeb ta oma sammukesi suurima heameelega. Ilmselt on ta siis rohkem teiste moodi ju :)

Beebi lokid läinud…

2006-11-29T23:00:00.000+02:00

Teisipäeval käis meil kodus vanavana Erikal juuksur ja issi nõudis, et pojal tuleb ka uus soeng teha. Tukk oli ninani ja kõrvad ei paistnud ka välja. Juuste lõikust kannatas poiss väga hästi. Ju oli siis näinud enne, et vanavanal lõigati ka ja polnud hirmus midagi. Nüüd meil on kohe täiesti asjalik 1,1 aastane tegelane- poiss mis poiss.

Esimene ametlik nakkushaigus

2006-11-29T22:59:00.000+02:00

Eelmine nädal jäi meie pojake haigeks. Palavik tõusis ikka ligi 39 kraadi ja emme oli murest murtud. Ottomar oli nii õnnetu ja ainuke viis kuidas ta rahul oli emme süles, pea emme õla peal. Kõige suurem mure oligi see, et miks nii kõrge palavik. Ootasime siis nohu või köha, sest ümberringi ju palju erinevaid viiruseid aga ei midagi sellist. Ainult kõrge temperatuur. Teisel palaviku päeval hakkas emme juba kahtlustama, et äkki on beebide nakkushaigus nimega „3 päeva palavik” ehk nn kuues haigus aga siiski kindlat diagnoosi ei oska ju niimoodi öelda. Neljanda päeva hommikuks oli palavik kadunud ja poiss üleni roosatäpiline. Nüüd võis emme kindel olla, et meie pojal oli 3 päeva palavik, mille tunnuseks ongi 3 päeva kõrget palaviku ja peale palaviku langemist ilmub kehale roosalööve, mis kaob kuskil nädala jooksul. Nakkav ei ole see haigus enam siis kui palavik läinud. Ohustatud on just beebid ja väikesed lapsed. Nüüd me siis kosume, Ottomar on palavikust väsinud, kuid juba tahab mängida. Homseks pole palaviku 3 päeva olnud ja tohter lubas välja minna, eks siis saame värsket õhku ja jõud tuleb ka rutem tagasi.

Tipa tapa

2006-11-29T22:57:00.000+02:00

Novembri keskel hakkas meil poiss tegema esimesi iseseisvaid samme. Nüüd kõnnib küll ergutuse peale issi juurest emme juurde ja vastupidi kui päris oma teekonda ei julge ikka ette veel võtta. Mööda voodi äärt tatsab nii, et unustab vahepeal äärest kinni hoida aga nii kui märkab, et oi-oi siis on äärest kinni. Ettevaatlikus on meie lapsel väga suur, mille üle tegelikult on ju hea meel. Äkki jõuluks käib. Emme ja issi loodavad, et kuna see aasta veel salme ei saa esitada siis saame jõuluvanale näidata korralikult kõndivat last.

Ottomari esimene sünnipäev

2006-11-28T23:35:00.000+02:00

Ottomaril oli sünnipäev küll juba üle kuu aja tagasi aga pole olnud mahti sellest blogisse kirjutada.

Nimelt meil ei ole enam vana maja. Ammune plaan on käima lükatud ehk maja lammutati maha ja juba tehakse uue maja vundamenti. Vanaema Eva ja vanavana Erika loodavad aastakese pärast uude majja sisse kolida. Issi meil tööde juhataja ehk siis käsist jalust ehitusega seotud. Ja ega meilgi Ottomariga vaba aega palju ei ole.
Kuid räägime sünnipäevast. Ottomari esimest sünnipäeva pidasime kohe mitu korda. Nii tähtsat asja ikka vaja korralikult tähistada. Suur sünnipäeva pidu toimus Naerusuu mängutoas paar päeva enne õiget päeva, sest pühapäeval oli kõikidel rohkem aega kui argipäeval ju. Kohal olid Ottomari suured ja väiksed sõbrad ja suurem selts sugulasi. Väiksed lustisid mängutubades kuni suured said mõnusalt lobiseda. Kingitusi oli palju. Loetleme need ka siis ülesse: hunnikus erinevaid huvitavaid raamatuid (mida nüüd emme ja Ottomar aktiivselt vaatavad ja loevad, päkapikkude raamat küll ootab veel detsembrit), autosid, klotse ja näpuvärvid. Kingitused oli igatahes vägevad. Emme küsetas pojale vahukoore ja kohupiima tordi, millelt ka küünla ära puhusime. Sünnipäev kestis 3 tundi ja lõpuks oli päevakangelane nii väsinud, et lahkus vaat et kõige varem aga vast see anti talle andeks. Igatahes äitah vanaema Viirele, kes aitas sünnipäeva laua ära katta ja ka pärast ära koristada.

Teine pidu toimus õigel päeval ehk 24. oktoobril kodus. Külla tulid ristiisa Mehis koos oma kaasa Gerliga (kellel oli lisaks Ottomari kingitusele kaasas ka veel üks imehea uudis) ning tädi Ave koos Eriku ja Georgiga. Onu Artur oli Leedus ja vanaema Eva koos ristiema Monikaga olid Austraalias. Igati mõnus õdus õhtupoolik. Ottomar sai kingiks emme issi käest suur võimlemispalli, mida on tore enda ees lükata ja koos issi või emmega palli peal hüppata. Mehis ja Gerli tõid värvilise rongi ja imeilusa villase lammastega kampsuni. Tädi Ave tõi mänguseene, millega saab harjutada käelist osavust sisestades kuubikuid ja palle.

Kolmandat korda saime sünnipäeva pidada järgneval pühapäeval koos vanaisa Peetri, Kariti ja tädi Kaisaga restoranis Baby Back. Sõime toreda ameerikaliku lõunasöögi ja tundsime ennast mõnusasti. Ottomar sai kingituseks särava investeeringu tulevikuks.

Neljandat korda pidasime sünnipäeva siis kui vanaema Eva ja ristiema Monika olid Austraaliast tagasi jõudnud ja kohanenud koduse ajavööndiga. Ristiema tõi Ottomarile toredad klotiskomplekti ja vanema Eva oma kingitusega investeeris taas natuke lapse tulevikku.

Emme ja issi jäid igatahes Ottomari sünnipäeva perioodiga igati rahule. Ta oli pikk ja väsitav kuid pakkus rohkesti meeli ülendavaid päevi. Aitäh kõigile.

Esimene eluaasta läbi fotoobjektiivi

2006-11-24T14:28:00.000+02:00

Sünd: 1 kuune:
2 kuune: 3 kuune: 4 kuune: 5 kuune: 6 kuune:

7 kuune: 8 kuune:

9 kuune: 10 kuune :

11 kuune:

12 kuune:

Portugali reisipäevik - päev 5 ja 6

2006-11-23T22:42:00.000+02:00

Hommik oli tavapärane. Mis reede heaks tegi oli see, et issi töö lõppes juba kell 10 ja saime terve päeva koos veeta. Käisime siis kogu perega Cascais jalutamas ja veelkord tähtsamad kohad läbi, sest ega issi ei olnud neid kohti ju näinud. Peale jalutuskäiku tegime väikese kohviku pausi kohvi ja meile lemmikuks saanud vaniljekorvikestega. Peale mõnetunnist ringi jalutamist hakkas pojale uneaeg peale tulema ja otsustasime hotelli tagasi jalutada, et Ottomar hästi välja puhkaks. Ottomari uneajal issi käis ujumas ja peale seda tegid ka lapsevanemad siesta, sest õhtupoolik oli kavandatud viimasele shoppingule :). Taksoga sõitsime suurde keskusesse ja nüüd sai emme enda jaoks natuke shoppatud. Issi ja poja tegelesid üksteisega. Toidupoest sai veel hangitud portveinid jm niksinäksi koju viimiseks. Viimase õhtu veetsime hotelli toas pakkides ja võileibu süües. Lihtsalt ei viitsinud enam kuskile välja sööma minna.

Kojulennu hommikul tõusime harjumuspäraselt vara. Hommik söödud, pakkisime viimased asjad ja olime tund enne vajaliku aega valmis ja otsustasime lennujaama ära minna, sest lihtsalt passida hotellis enam ei viitsinud. Taksos Ottomar tegi väikese uinaku, sest sõit kestis ligi pool tundi. Kohale jõudes pakkisime käru kilesse ja siis pidime tunnike ootama, et saaks teha ära check in. Tund enne avamist oli sabad juba olemas aga poisiga sabas seista on ju võimatu. Kõndisime natuke ringi ja venitasime kuni õige aeg käes. Sabad veel pikemaks veninud. Nii meil tekkis idee jälle oma lapsevanema staatust ära kasutada, kuna äriklassi letis järjekorda polnud läksin ja küsisin kas saame seal oma chek-in ära teha, sest poiss on rahutu ja ei jaksa sabas seista. Oldigi lahkesti nõus. Nii me saime endale lennuki 6. ritta kohad ja niimoodi, et keskel lisaks üks tühi koht. See oli nii lennul Frankfurti kui ka Tallinnasse. Ideaalne ja olime väga tänulikud. Lennujaamas tuli veel 1,5 mööda saata. Poiss oli parasjagu unine ja pahur. Nii me kõndisime ringi ja otsisime talle tegevust. Sai veel vahepeal shoppatud šokolaadi ja viimast korda Portugali pinnal Pizza Hutis pizzat söödud. Lennukis keeras Ottomar end õhkutõusu ajal kenasti magama ja tudis ligi 2 tundi. Frankfurdis oli meil aega 1,5 tundi jõuda Tallinna lennuki peale, jälle kappasime ühes lennujaama otsast teise otsa. Kuna Tallinna lennuk natuke hilines siis saime veel enne isegi natuke oodata. Tallinna lennul otsustas ka poiss tudida, ehk lend läks rahulikult ja kiirelt. Küll oli hea koju jõuda kõikide oma kodinatega. Kõik pagas oli ilusti ka koos meiega jõudnud Tallinnasse. Kodus poiss käis kõik tuttavad rajad läbi. Oli väga õnnelik kui Kessut nägi ja samuti vanaema Evat ning vanavana Erikat. Oma toas oma voodis magasime kõik väga magusta und hommikul kell 10.00ni, mis meie kohta on ikka väga pikalt. Kokkuvõtvalt saab öelda, et oli väga tore reis aga kodus on ikka parem olla :).

Portugali reisipäevik- päev 4

2006-10-25T15:52:00.000+03:00

Emmed ja pojad shoppingul vol 2
Välja luuratud, et kõige parem shoppingkeskus asub hotellist 5 km kaugusel ja kõige targem sinna minna taksoga, siis siht silme ees sai suund Cascais Shoppingcentre suunas võetud. See oli üks õige keskus. Meie 2 Viru keskust ja kõik popid ja vajalikud poed olemas. Näiteks H&M, C&A, ZARA jne jne. Väga popp koht. Emme sai shoppata. Loomulikult sai enamus asju poja endale, sest H&Mst ei ole võimalik tulla nii välja, et sa sealt midagi ei ostaks :). Poja väsis mingi hetk ikka ära sellest ringi shoppamisest ja nii kui taksosse saime pani silma kinni. Hotelli ees emme tõstis poja vankrisse ja sõitis ise lõunatama ehk kasutas aega hästi ära. Väga mõnus oli natuke lihtsalt istuda ning süüa ja juua üks hea kohvi. Seda veel eriti väljas, sest ilma on jälle meil ilus 25 kraadi sooja. Loodame, et nii see ka jääb. Kui issi oma tööpäeva lõpetas siis otsustasime sinna keskusesse tagasi minna, sest issil oli vaja homseks õhtuseks ürituseks musti pükse. Kõige pealt oli aga vaja kõhtu midagi saada. Peatusime Pizza Hutis. Küll oli hea juustu-singi pitsa. Ottomar sai ka pisikese tükki ja talle ka väga maitses. Peale pitsat tegime oma shoppingu ära. Issi sai oma vajalikud püksid, samas leidis endale ka sobiva mütsi ja jope. Jope oli küll laste oma aga sobis ideaalselt. Nii et kui näete meie issit heleda jopsiga ringi käimas siis teake see on titade jope :). Läksime veel suurde poodi ka, tahtsime midagi head. Ostsime ananassi ja 0.5 l jäätise, mis maksis 5 eur ehk siis eesti rahas 75 eeki! Apikene nii kallist jäätist polnud me kumbgi enne söönud. Kusjuures letis olevad jäätised olid kõik nii kallid või veel eur või paar kallimad. Täitsa müstika. Mis oli ülilahe, et nimetatud poes teenindati lapsega peresid ja vanureid eelisjärjekorras. Kõik titemammad ju teavad kuidas kassade järjekordades tittedel kopa ette viskab. Õhtu lõppes meil „kalli” jäätise söömisega ja uudiste vaatamisega, kuidas väike lennuk oli NY maja otsa põrutanud… Aga jäätis oli oma hinda väärt.

Portugali reisipäevi- päev 3

2006-10-19T17:37:00.000+03:00

Emmed ja pojad shoppingul

Tänane hommik pole ilma suhtes kuigi kiita. On sumbune ja ilmajaam lubas vihma. Kuna reisiseltskonda kuulub veel üks Eesti pere oma 7 kuuse poja Franz Hugoga siis otsustasid emmed poegadega Cascaisse shoppama minna seni kuni issid tööd teevad. Kaubanuduskeskuses Ottomar sai endale uue auto ja igavesti laheda vannipardi, millega on kuival maal ka lahe mängida. Vees aga hakkab prääksuma. Zarast sai poiss ka natuke riideid. Emme otsustas endale asju vaadata siis kui issi saab ka kaasa tulla, sest siis on poisil silm peal. Kaubanduskeskus läbi kammitud oli kere juba hele ja kohvik ahvatles. Sai kohvi ja võileiba, millest Ottomar oli väga agar ampsu võtma. Emme tõdes, et ju tuleb poiss ikka täiskasvnute toidule võtta, sest see tite toit ei lähe ikka üldse. Ottomar hakkas tüdimuse märke ilmutama, sest ega oli vankris juba istutud ka paar tundi. Sai küll natuke liikuda kohvikus aga seda oli vähe ja emme otsustas, et lähevad hotelli tagasi. Franz Hugo jäi emmega linnale tiirutama veel.

Tagasi teel tegime mere ääres pisikese peatuse, et liivas mängida. Alguses võõristas poja ikka seda liiva asjandust aga iga minutiga ühe rohkem hakkas meeldima ja üha rohkem seda suhu minema, sest igavesti lahe on näpp suus märjaks teha siis see liiva torgata ja siis liivane näpp suhu panna :). Natuke mängitud, loputasime liivaterad veega alla ja hakkasime hotelli poole tagasi minema. Mere äärest hotelli saamine on aga ülesmäge ronimine, nii et kõik saiakesed (mis siin niii maitsvad on), kuluvad energiaks ära :). Hotelli jõudsime täpselt siis kui hakkas sadama ehk siis täpselt õigel ajal. Õhtul nõudis emme kala ja nii meie väike famiil suundus rannapromenaadile restorani. Tellisime menüüst kaks äärmust - kõige odavamad grillitud sardiinid ja grillitud hiidkrevetid. Kelner oli täitsa hädas meiega, sest ta ei saanud aru, et tahame neid jagada, nii ta siis õpetas meid, mille pealt midagi süüa. Saime natuke itsitada. Mõlemad kalalised oli väga head. Hiidlrevette oli nii palju, et võtsime veel õhtuks kaasa. Ei raatsinud sinna jätta ehk siis kogu raha eest :). Enne hotelli jõudmist käisime veel kohalikust poest läbi ja ostsime õhtuks viinamarju. Need oli nii head, magusad ja suured. Kohe oli tunda, et on küpselt korjatud. Hotellis tagasi, poiss tudile pandud ning issi emme vaatasid koos filmi. Uinusime enne kella 9.30 ehk kodune aeg hakkas lähenema südaööle.

Portugali reisipäevik- päev 2

2006-10-18T22:57:00.000+03:00

Kohanemine

Äratus oli meil varajane kohaliku aja järgi kell 6. Äratajaks lomulikult Ottomar. Nojah arusaadav, sest kodus oleks olnud ju 8 ja siis oleks emme öelnud, et vaata kui kaua poja magas :). Ärgates Ottokas just kõige paremat tuju üles ei näidanud. Polnud vist veel ära harjunud uue ümbrusega. Hommikusöögil käidud, läks issi oma kohtumisele ja Ottomar koos emmega keerasid tudile. Kui issi kohvipausile tuli, siis poja ja emps just ärkasid ja peale seda oli Ottomari tuju kohe 180 kraadi parem. Issi läks “tööle” tagasi ja emme pojaga linna peale jalutama. Üle tee avastasime pargi, kus olid kiiged, liumäed, tiigis kilpkonnad ja puurides hunnikus erinevaid papagoisid. Siis käisime poes imehäid hurmaasid ja juua ostmas. Tee peal jõi emme veel ka väga hea kuuma kohvi. Hotelli tagasi jõudes oli lõunaaeg käes ja meile teatati, et meie vanker on kohal. Oh mis rõõm. Lõunale saigi siis mindud juba vankriga ja ka koos issiga. On ikka tore küll kui on 1,5 h lõunad:). Issi tööl tagasi ja poja lõunauni ka tehtud käis emme pojaga kiikumas ja linde loome vaatamas ja niisama õues jalutamas, tegime aega parajaks kuni issi pääseb oma kohustustest. Õhtul plaanisime minna õhtustsööma rannapromendaadile aga kell 18 esmaspäeva õhtul polnud osad veel avatudgi ja need, mis avatud ei pakkunud sooja süüa ainult saiakesi. Kõndisime Cascaisse välja, mis on meile ikka väga lähedal. Emme tundis ära kohad kus vanaema Evaga sai ostetud küpsetatud kastaneid ja parti söömas sai käidud. Ilm oli ka soe ja sume. Õhtusöök söödud, jalutasime hotelli tagasi ja poja uni algas 20.30 kohaliku aja järgi. Ottomar öösel kell 4 arvas,et võiks täitsa ärgata aga õnneks emme meelitas ta magama tagasi ja siis magasime ilusti kella 7ni välja.

Millest tasub eraldi rääkida on see,et poja ütles ilusti issi, vahest meile küll tundub,et ta seda ütleb mobiili peale:) aga nüüd on olnud olukordi kus ta issit patsutades on öelnud ilusti isssi. Emme muidugi natuke “pahur”, et miks emme ainult läbi häda tuleb:) aga noh küll tuleb see emme ka.

Portugali reisipäevik-päev 1

2006-10-17T17:02:00.000+03:00

Reis sihtkohta
Pühapäev algas meil ülivara ehk siis kella 4 äratusega, et õigel ajal jõuda asjad veel kohvrisse pakkida ja lennujaama jõuda. Jõudsime ilusti. Lennuk Frankfurti oli peaaegu täis aga Ottomar uinus praktiliselt koheselt kui õhku olime tõusnud. Tundus, et rõhu muutumine ei avaldanud talle mingit muret, sest magas rahulikult. Ärgates oli hea tujuline ja naeratas kõigile ja suhtles täitsa vabalt. Frankfurdis oli meil ainult üks tund aega lendude vahe ehk siis tormasime ühest lennujaama otsast teise. Kohale jõudes küsiti, et kas oleme Tallinnast! Ju meil siis siuke eestlaste nägu peas :). Fankfurt Lissabon lennus oli meil 3ne istmepink, nii et kui Ottomar jälle tudile jäi, panime ta meie vahele, sellel lennul toodi ka kohe padi ja tekk, mida eesti õhu lennukis pakuti pool tundi enne maandumist :). Kokkuvõtlikult lendamine sujus väga hästi. Oodates oma pagasit tuli meie juurde portugali onu ja küsis kas meie oleme Tallinnast (jälle!) ja kui me vastasime jaatavalt, siis ilmnes, et meie üks pakkidest on jäänud Frankfurti. Kui pagasi lint käima pandi oli esimene saabuv ese meie kohver, seega maha oli jäänud lapse tutikas suvekäru. See lubati meile järgmisel päeval järgi saata.
Ilm kohapeal oli tõeliselt suvine, nagu Eesti juuli. Hotell nagu Portugalis ikka - koht hea, vaade väga hea aga sisustus natuke nagu väsinud. Kuna jõudsime ju lõunaks juba sihtkohta oli meil aega ringi uudistada ja kohvikus kohvi joomas käia enne kui poiss nõudis uuesti tudile jäämist.
Hotellis tudisime kõik 1,5 tunnikest kuid ärgates oli Ottomar ülipahur ja ei meeldinud talle üks ega teine. Mis seal ikka, emme sidus endale lina ümber ja läksime ranna promenaadile promeneerima ( vt pilti). Õnneks see poisile istus. Sai linas kõlkuda ja vaadata ringi. Ranna promenaad on väga ilus siin, palju söögi kohti, sportimis võimalusi ja niisama oleskelu koht. Ainuke viga on see, et koeraomanikud ei korista oma julkasid ära ja seda vist ei tee keegi teine ka. Õhtul oli issil tema kohtumise teretulemast õhtu. Emme ja Ottomar käisid ka sealt kiirelt läbi aga Ottomar oli ikka väga väsinud päevast ja nii me tuppa tudile läksime. Õhtu lõppes meil sellega, et issi tõi kohvikust salaami- ja magusatsaia ning nii me siis vaatasime päeval tehtud pilte, pugisime saia ja jõime vett peale. Kõht saia täis, pugesid ka lapsevanemad teki alla, kohalik kell oli antud küll hetkel 20.45 aga kodus tähendanuks see 22.45. Paras aeg unele seada.
Lisame ka meie hotelli aknast avaneva imeilusa õhtuse vaatega pildi.

„Kissss”

2006-09-26T19:28:00.000+03:00

Ottomar ütles täna oma teise sõna „kissss” ehk siis kiisu. Hakkasime just trepist ülesse minema kui sisenes meie kass Kessu, Ottomari suur sõber ja silmarõõm, kui poja hüüdis kisssss. Kui õues kiikumas käisime ja kass meie juurde tuli ütles uuesti. Nii, et meie sõnavaras on järgmised „sõnad”: äitah, siis kui häda on emme ja nüüd siis kissss ehk siis kiisu.

11 kuune Ottomar

2006-09-25T12:03:00.000+03:00

Eile sai me poja 11 kuuseks, mõõte ei oska öelda, sest arstitädi meid see kuu näha ei tahtnud, sest aastase kaal ja pikkus oli juba 10 kuuselt olemas. Mis ta meil siis teeb: oskab ilusti voodist maha tulla, trepist ülesse minna ka, probleem veel alla tulekuga, suus on 7 hammast, 8. lõikumas ja neid tuleb veel ja veel. Tahab juba voodist ülesse ronida aga veel päris hästi ei mõika tehnikat. Eelmine neljapäev esimest korda seisis iseseisvalt 10 sekundit, sest jälgis naabripoiss Andrit nii, et unustas ära, et kuskilt kinni ei hoia, kui tahtis Andri poole minema hakata siis kukkus neljakäpakile ilusti. Muidu teeb retkesi mööda mööbli- ja seinaääri. Ta meil selline ettevaatlik, et selle käima hakkamisega on meil aega kindlasti küll veel. Söögiga ehk siis lisatoiduga on ikka nii nagu on, suppe sööb heameelega teisi toite, hea kui lusikas kaks suhu läheb. Natuke veel vahepealseid sündmusi, kolmapäeval hoidis issi Meelis last ja Ottomar kukkus oma huule katki vastu kirjutuslauda ehk siis meie esimene verine kukkumine. Emme oli samal ajal sõbranna Krisiga kohvikus, ehk siis situatsioon „jäta veel mehed oma pead”. Kui emme kurtis sõbrannale, et emmega olles pojal ei juhtu õnnetusi aga issiga ikka ( küll sinikad jms juhtumid) siis Sõbranna Krisi arvas, et ehk siis asi tasakaalus, et midagi ikka peab juhtuma ka ju:). Emme arvates üks õige tähelepanek ja tuju läks kohe paremaks, peale seda. Mis selle õnnetuse juures positiivset on see, et issi suutis poja sellises suures mures maha rahustada, sest kui emme koju jõudis oli Ottomar juba rahulik kuigi paistes mokaga ja vähe õnnetu. Nüüd 4 päeva hiljem on huul peaaegu ära paranenud jäänud veel pisike kohake näha. Mis siis muud kokkuvõtteks öelda, et niimoodi ju meheks kasvataksegi.

Selle nädala rõõmud ja mured

2006-09-16T21:42:00.000+03:00

Eelmine pühapäev jäi meie väike tegelane nohusse, teist korda oma pisikese elukese jooksul. Kas tuli see nüüd sellest, et issi oli ka nohune või sellest, et Ottomaril on viimase 2 kuuga 5 hammast tulnud ja on neid tulemas veelgi ja seoses sellega immuunsus nõrgem, tont seda teab aga nohus ta oli. Öö oli ikka päris kole, sest ta vaeseke ei saanud üldse aru, miks ta läbi nina hingata ei saa ja siis emme ja issi veel läbi une lasid merevett ninna ja pumbaga puhastasid. Iga tunnikese tagant oli poiss üleval ja õnnetu, seda olid ka emme ja issi. Aprilli kuust mäletas emme, et soolaaur aitas Ottomaril väga hästi nohu vastu. Nii siis emme kohe hommikul helistas meie lapse arstile ja küsis kas jälle polikliinikus auru teha saab. Doktor Pagi oli kohe nõus ja kutsus meid letti, vaatas poisi üle ja teatas, et kurk ka natuke punane ja saatis meid auru tegema. See 4-5 minutit hirmu ehk siis auru tegemist oli emmel juba tuttav teema Lapsest hirmus kahju aga mis sa teed kui peab tegema ja see nii hästi aitab. Poiss karjus lohutamatult kogu see aeg, ega meile kellelegi ei meeldiks kui hoitaks mingit maski nina ees kinni. Igatahes aitas aur nii hästi, et esmaspäeva õhtuks oli eelmise õhtuga võrreldes tatt vähenenud tugevasti ja öö oli suhteliselt rahulik. Nii me käisime lastepolikliinikus kuni neljapäevani, kolmapäeval arsti juures oli kurku juba jäänud ainult mõned punased laigud ja tundus, et haigus taandub jõudsalt. Nii see siiani nüüd ongi, imepisike nohupoiss veel on jäänud aga seda nüüd ainult hommikuti, siiani veel puhastame nina Humeriga ja poiss on juba nii tubli ja laseb suhteliselt vabatahtlikult seda jama endale ninna lasta, ise siukse näoga, et tehke see jama juba kiiremini ära :).
Aga selle nädala rõõmud siis. Ottomar hakkas teadlikult lehvitama, dadaa. Hommikuti kui issi tööle läheb ja siis kui vanema Eva tööle läheb ja vahest niisama ka :). Vahest muidugi juhtub nii, et kui emme näiteks läheb toast ära ja teed dadaa, siis poiss reageerib alles siis kui emme toast on läinud ära. Tänase öö suur saavus oli see, et Ottomar magas 21.30-04.15, hurraa :), siis sõi ja magasime edasi kuni 8.30, igatahes emme enam ei mäletanud millal ta nii pikalt magada oleks saanud ja nii välja puhanuna tunda ennast. Tavapärane viimaste kuud režiim on meil ilmselt seotud olnud hammastage ja poiss on ärganud nii iga 3-4 tunni tagant ehk nüüd saab aru kui suur täna emmel rõõm oli :). Pildil Ottomar (jutu kirjutamise ajal) oma lemmik tudiasendis.

Rokibeebi:)

2006-09-12T22:52:00.000+03:00

Tundub, et teooria, et tita kõhus olles kuuldud muusika tunneb ära ka pärast sündi. Viimastel raseduskuudel sai autos väga intensiivselt kuulatud ja ka kaasa lauldud Tanel Padar & „The Sun” esimese plaadi lugusid. Oleme ennegi täheldanud, et Ottomarile meeldib just „rock” muusika, tänu suuresti oma issile muidugi :). Telekast kordas noortekontserdi Ultra Go Live klippe ja tüüp oli kohe esireas, küll telekaekraani taga, kui „The Sun” lood olid. Ja sõna otseses mõttes fännas. Käed taeva poole ja nõksutas põlvi, nagu naeru täis. Emme kahjuks kõige paremaid hetki nagu ikka pildi peal jäädvustada ei õnnestunud, kuid mõned hetked siiski.

10 kuune

2006-08-30T17:58:00.000+03:00

24. august sai Ottomar 10 kuuseks. Strateegilised mõõdud: 10600 g ja 77 cm pikk. Roomab, istub, kõnnib tugede najal, ronib trepist ülesse, üldse avastab kõrgusi ehk siis esialgu veel katsetab ronimist. Suus on 5 hammast, võib just ära märkida, et issi sünnipäeval 28. augustil lõikus ka 6. hammas. Hambaid on tulemas veel ja veel. Toitudest on uus lemmik, emme tehtud supid, neid sööb hea meelega, teeb suu kohe kaugelt lahti. Ja muidugi õuna sööb hea meelega. Kui emme on koore eest ära võtnud, siis oma hammastega riivib õuna mõnuga.

Reis mere taha ehk nädalalõpp Hiiumaal

2006-08-30T14:50:00.000+03:00

11-13 august veetsime imeilusa nädalalõppu Hiiumaal. Sellel reisil oli palju neid tegevusi, kus saab kasutada sõna esimene kord. Aga kõigest korda mööda. Reede varahommikul kell 7 oli start Hiiumaa poole, sest broneering oli 8.30 praamile ja läks nagu ikka kiirustamiseks, võtsime tädi Kaire Pääskülast peale ja jõudsime Rohuküla sadamasse 8.28 ja kui olime praamile jõudnud lahkus ka laev. Laeval sai ära tehtud ka kohustuslikud pildid reelingu ääres. Omamoodi huumor mõtelda, et kunagi olid ise väike titt ja sinu vanemad olid samamoodi ja praamid olid küll siis 2x väiksemad. Hiiumaale jõudsime kenasti. Viisime Ottomari tädi Kaire vanaonu Kalvi suvekoju ära ja asusime puhkamist ellu viima.

Esiteks siis Ottomari vanaisa Peetri juurde. Temaga läksime merele. Nimelt oli mõte sõita laiule, ujuda ja niisama lõõgastuda. Emme muidugi pabistas mis kole. Issi jälle täpselt vastupidi. Ühesõnaga, nagu alati. Lapsele pandi päästevest selga ja paadis me olimegi. Vest oli Ottomarile muidugi suur ( vaata pilti). Küll mitte väga. Ta oli selles kindlalt kinni ja ilmselt oli tal seal piisavalt mugav olla. Vaikselt sõitsime sadamast välja. Poiss oli surmtõsine kuid protestimärke ka ei tulnud. Niisiis jätkasime teed. Mõne ajapärast kannatas Ottomarilt ka juba naeratust välja nõiduda. Küll poolel teel tegi meri oma töö ja loksutas lapse lihtsalt magama. Hannikatsi laiule jõudes mingi hetk ta aga ärkas. Issi käis ujumas, Ottomar aga vette ei tahtnud. Rannas aga mängis küll. Avastas liiva ja kive ning mis kõige tähtsam – adru. Asjades küll natuke ette rutates võib rahustuseks ütelda, et adru tuli ilust tervena hommikuks seedeelundkonnast välja. Peale mõningast niisama olemist asusime tagasiteele. Ottomar oli juba optimistlikum, merel ju ennegi käidud :). Sellegipoolest loksutas laine lapse jälle tudile. Õnnelikult jõudsime sadamasse ja tõdesime, et Ottomarist võib meremees saada küll. Sündinud oli ka uus rekord. Nimelt on Ottomar noorim, kes vanaisa Peetri paadiga merel käinud.
Edasi viis meid tee meie ööbimiskohta ehk Orjaku sadamasse. Jõudsime ilusti kohale ja saime toa kätte. Igati korralik elamine. Meie toal oli ka rõdu, kust avanes vaade ilusti jahtsadamale. Planeerisime poisi tudile panna. Kell oli ju juba pealelõuna ja tegelikult ei olnud Ottomar saanud veel vajalikku korralikku und. Talle võimaldati vaid suigatusi. Selline see elu on juba reisidel. Niisiis – Ottomar tudile. Aga oh häda. Jälgides sadamas toimuvat sagimist ja kahtlaseid reklaamtelke selgus kurb tõsiasi. Unele jäämisest ei ole mõtet unistatagi. Orjakus oli algamas „Laulge kaasa” lindistus ning pillimehed häälestasid juba pille ja hr Liiv laulis „ 17, hirm ja rõõm …”. Iseenesest ju tore üritus kuid kahjuks meie plaanidega see kohe mitte ei sobinud. Ja ei jäänudki muud üle kui pakid maha jätta ja laps uuesti autosse. Autos uinus poiss koheselt. Kuna plaan oli minna Monika ja Kätiga õhtust sööma siis me panime Kärdla linnas lapse vankrisse ja jalutasime Kärdla linna keskuses ringi. Õhtusöök möödus kenasti ja õhtul ööbimiskohta tagasi jõudes meenutasid „Laulge kaasa” üritust vaid pingi read. Laupäevane päev algas suhteliselt hilise äratusega nii 9 aegu, meie igapäevase kella 7se äratuse kõrval lausa luksus. Kuna hommikusööki sadamas polnud, tuli emmel idee kõndida eemal olevasse Vetsi talli hommikust sööma. Idee oli selles, et poiss jääks kõndimise ajal oma hommikusse unne ja emps ja iss saaks hommikut süüa. Emmele esialgu see 3 km ei tundunudki hirmutavana. Poiss uinus aga alles tagasitee viimasel kolmandikul ja siis magas Orjakus merelaine loksudes mõnusat und. Lapsevanemad kasutasid antud aja lihtsalt logelemiseks, pikutasime vankri kõrval ja ei teinud mitte midagi :). Uni magatud ootas meid Palladium Cup. Jälgisime nati võistlust, sõime lõunat ja siis nägime veel kuidas Käti oma hobuse Ladogaga ehk Nasuga ratsutas. Kahjuks ta ei võistelnud, sest hobune oli just haige olnud. Ratsavõistlustel sai Ottomar oma esimese heeliumiga õhupalli, selle üle oli ta väga õnnelik nagu lapsed ikka.
Edasine päevakava kohaselt ootas meid vanaonu Kalvi juubelipidu. Juubel möödus lahedalt, sai batuudil hüpata, vaadata kuidas issi koos onu Kaarliga seal konnahüppeid tegi, emmega kiikuda suurel külakiigel ja lähisugulastega mängida, eriti tädi Kaire ja onu Kaarliga. Öö veetsime jälle Orjakul, hommikul vara nii 7st startisime sadama poole, sest jällegi oli broneering 8.30 praamile.
Korjasime jälle tädi Kaire peale ja sadamasse minek. Praamile jõudsime seekord ikka õigeaegselt ja lahkusime Hiiumaalt, ilmselt õigeaegselt, sest vihma oli hakanud sadama. Haapsalus saatsime tädi Kaire Tallinna bussile, sest meie siht oli Raikküla, Marjaane ja Ülavi soolaleiva pidu. Nagu tavaliselt ikka juhtub kõige kaugemad tulijad ehk siis meie jõudsime kõige esimestena kohale. Tutvusime nende armsa majaga ja jutustasime niisama. Veetsime toreda päeva sõprade seltsis. Raikülast koju jõudsime õhtupoolikuks. Küll oli jälle hea koju jõuda.

Ristsed

2006-08-29T10:02:00.000+03:00

6. august oli see tähtispäev, mil Ottomarist sai ristiinimene. Ristimine toimus Kaarli kirikus. Juhtumisi oli sellel päeval ristitavateks ainult poisslapsed. Ottomar jälgis ristimise tseremooniat suurima huviga. Ainuke protest oli siis kui kirikuõpetaja vett pea peale pani. Hiljem pilte vaadates tundus, et pigem see protest tuli sellest, et ei lastud kättpidi ristimisvee kaussi, kui sellest, et vett pähe pandi. Ottomari issi, emme olid pikalt diskuteerinud ja seletanud ja valinud ristivanemaid ja otsustati minna mööda keskteed ja valida üks ristiema ja üks ristiisa. Valituteks osutusid ristiisa Mehis ja ristiemaks Monika. Ristimisel oli kohal lähemad sugulased, loomulikult ristiisa Mehis oma abikaasa Gerliga ja ristiema Monika ning emme ristitütar Lotte. Ristsed jätkusid kodus väikse eine ja veiniga. Ottomar sai aeda ka oma kuuse, mille istutasid issi koos ristiisa Mehise ja ristiema Monikaga. Samal päeval lisandus Ottomarile neljas hammas ja ütles oma esimese sõna „ÄITAH”. Muidugi jääb saladuseks kasta ise ka sellest selliselt aru sai:). Ühesõnaga oli üks ilus ja meeldejääv päev.

9 kuune Ottomar

2006-08-09T10:48:00.000+03:00

24 . juulil sai meie poja 9 kuuseks, strateegilised mõõdud siis: 10,400 g raske ja 75 cm pikk. Roomab, istub, tõuseb püsti ja proovib käia tugede najal. 16. juulil tuli ka 3 hammas ülesse. Sööme võib juba öelda, et täitsa ilusti lisatoitu, lemmik toit lisatoidust on Salvesti Kõrvitsapüree riisiga:)

Pulmas käik vol 2

2006-08-09T10:14:00.000+03:00

Kalender näitas 2006 aasta 14. juulikuu päeva kui meie väike pere sättis Teo ja Oivi pulma minema. Pulm toimus Rõuges Koke külalistemajas. Me oleme suhteliselt paiksed olnud ja pole poisiga väga palju reisimas käinuid, nii et reis Lõuna-Eestisse oli rohkem kui lihtsalt pulma minek. Esimese raksuga mõtlesime sõita Tartusse ära ja teha väike paus Lõunakeskuses. Päris nii hästi ei läinud. Teel tuli siiski teha väike sirutamise paus enne Tartut. Ega see paar tundi jutti toolis istumine Ottomarile meelt mööda ole. Lõpuks ikka jõudsime Lõunakeskusesse. Seal esimest korda käis poiss mängutoas ja oli rohkem kui rahul seal mängimisega (taas sai toolist välja :)). Edasine tee Rõugesse kulges takistusteta. Vahemärkusena olgu öeldud, et tee Haanjast Rõugesse oli väga kihvt. Ilusti korda tehtud teed ja ümbrus. Lausa lust autoga „rallida”. Kes merehaigust kardavad, ei soovita. Aga pulma jõudsime täitsa õigel ajal ehk tund enne üritust :). Siin kohal vabandame pruutpaari ees, et pruut pidi meie pärast varakult järve teisele kaldale peitu minema:). Pildil issi Ottokaga registreerimiskoha kaldal pruutpaari ootamas.

Pulmas oli poiss igati tore, oma uneaegu sättis emmele-issile väga sobivalt. Esimese uinaku tegi söögi ajaks ja öö tuttu läks vahetult enne pruudipärga, nii, et emme ja issi said veel jalgagi keerutada. Tuba oli meil pulmaruumi kohal ja beebimonitor oli meie lahutamatuks kaaslaseks. Pulm oli väga ilus ja romantiline. Hästi tehtud ja mõnusalt vähe rahvast (40 inimese jagu).

Laupäeva hommikul sõitsime meie papa nõudmisel Käsmu, kus toimusid kaitseväe suvepäevad. Käsmu meremuuseumis oli korraldatud Jan Uuspõllu sooloetendus ”Ürgmees”. Igati lahe tükk. Korrati üle kõik naiste ja meeste erinevused ja miks need nii on. Sai kõvasti naerda ja mis salata, tihti tundsid ka end ära. Ottomar muidugi väga vaimustaud sellest etendusest polnud, tema oleks hea meelega ainult ringi roomanud, mitte ainult tekki peal püsinud aga kuna pealtvaatajate seas oli palju lapsi, siis kedagi tittede lalisemine ei häirinud.

Õhtul sõitsime koju, home sweet home. Koju jõudes oli selline tunne nagu oleks nädala ära olnud. Oma kodu on ikka kõikse parem koht siin maamunal.

Selle suve kõige kuumem ilm ja esimene pulmas käik

2006-07-18T13:02:00.000+03:00

08.07.06 sellisel kaunil kuupäeval ja ühtlasi siiani veel selle suve kõige kuumemal päeval ootas meid ees Ottomari esimene pulmas käik. Kuna issi tegi pruutpaarile vana Crysleriga pulmasõitu, siis meie kahekesi valmistusime minekuks. Poja tudis enne registreerimist ilusti 2 tundi nagu oleks teadnud, et suurem sündmus ootab ees. Suure rabistamise tulemusena unustas emme maha (muidugi issi ei tuletanud ju meelde ehk siis seda sündroomi nimetatakse emmel piim peas :) ) pulma õnnitluskaardi ja fotoka, hea et lilled said kaasa, mnjah kuigi need pani autosse issi juba enne valmis. Sõit Paldiskisse läks rahulikult kui muidugi välja arvata see, et tüüp otsustas teha häda nr 2 ja ikka nii, et kogu auto lõhnas meeldivalt. Vahemärkusena olgu öeldud, et auto kraadiklaas näitas välistemperatuuriks 33 kraadi. Nii tore oli poisi peput puhastada sellise kuumaga. See lõhn oli eriti tugev, sest õhk ei liikunud ju üldse :). Kohale jõutud, pepu puhas, panin poisi vankrisse. Läksime siis registreerimiskohta, õnneks oli seal puude salus varjuline koht, kus sai oodata sündmuse algust. Samast oli otse vaade registreerimisele. Tänu oma kohale saime külalistest esimestena näha imekaunist pruutpaari kõndimas abieluranna poole. Registreerimine oli ilus ja südamlik. Kõik elasid selle kuuma ilusti üle. Andsin Ottomarile iga 5 minuti järgi paar lonksu vett, et poiss üle ei kuumeneks. Parimad soovid edastatud, nimi saadetud ja puu istutatud asusime meie pojaga kodu teele, issi läks pittu. Koju sõit läks meeldivalt ja kiiresti, sest Ottomar oli elamustest nii väsinud, et kohe kui tooli sai uinus ja koju jõudes tõstsin ta voodisse ja ta magas seal veel tunnikese edasi. Siuke oli meie esimene pulmas käik- igavesti lahe värk.

Päike, rand ja meri- need me sõbrad kolmekesi! Või siis mitte?!

2006-07-03T11:28:00.000+03:00

Eilsel ilusal ilma puhul otsustasime meie 8 kuusele lapsele ( toome siin kohal ära ka selle kuu mõõdud- 10200 g ja 74 cm) randa ja merd näidata. Sõitsime siis Lohusallu, sättisime linakese liivale ja poja selle peale. Esimene ehmatus - liiv! See ju siuke imelik pehme ja vetruv, kätu vajus läbi kohe ja meie ettevaatlik laps tõmbas käe kiirelt ära. Siis 2 tsikki jooksid hullates vette, mis tegi suurt plärtsuvat häält, ja see oli lausa nii kole, et nutt lahti ja nõuti emme sülle. Tõusin siis püsti ja jalutasin. Ottomaril hea turvaline ringi vaadata. Läksin jalgupidi vette (nii mõnuz soe oli merevesi). Isegi siis oli suht ok, ikkagi hea turvaline koht ju emme süli. Vesi on alati Ottomarile meeldinud, vannis möllaks tunde. Mõtlesime, et siis annaks varbaga vett katsuda. Äkki meeldib rohkem see ranna asi. Nii kui jalad vette panin, oli nägu viril ja kramplikult kaela ümber kinni. Siuke siis me käik randa oligi. Noh samas mis seal imestada, kui näitad esimest korda asja, mis on nii suur (meri) ja nii imelik (liiv). Eks nüüd peab harjutama hakkama, tasa ja targu. Issi Meelise targad sõnad olid eile, et see suvi ei saa me teda vette järgimine suvi ei saa me teda veest kätte:).

Roomab!!!!

2006-06-22T10:24:00.000+03:00

Kaks päeva enne oma 8. elukuud hakkas Ottomar siis roomama. Esialgu veel 3-4 sammu korraga aga siiski roomab ja liigub jõudsalt edasi. Roomamine on nõnda nimetatud käputamine, laseb neljakäpakil ringi. 2 nädalat varem hakkas iseseisvalt istuma ehk ajab kõhuli asendist ise end istuma. Nüüd veel üritab veel end sikutada tugede najal püsti. Meie laisast poisist on saanud tegelane, kes keerutab, roomab ja istub ehk siis emmel issil on „ilus” elu läbi:).

Ottomari sõber naabripoiss Andri

2006-06-16T20:37:00.000+03:00

Meil on naabripoiss Andri, hetkel 1,1 aastane vahva poisiklutt. Ottomari sünnist saati on nad koos jalutamas käinud õigemini on neid jalutama viidud ( Ottokas on nii 80% ajast muidugi maganud), kiikunud ja nüüd soojal mõnusal ajal mängivad nad koos murul. Hetkel veel nii, et Ottomar rohkem jälgib kuidas Andri ringi toimetab. Kuid paari aasta pärast on ilmselt neil kahel lõbu laialt. Igatahes oleme juba naabritega plaani pidanud, et peab ikka aedade vahele väikse aiavärava orgunnima, muidu poisid üksteist külastades, peavad tänavale minema:).

Lihasööja Ottomar

2006-06-16T19:42:00.000+03:00

Peale haigust Ottokas ju lusikaga sõber polnud, pigistas suu kinni ja ei olnud võimalik midagi sealt sisse suruda. Küll me proovisime kõige hea ja paremaga- pirnid, õuna püreed, ploomid jms nämmad asjad aga noh poisi suu jäi suletuks. Massööri Annika soovitusel keetsin siis vasikalihast, kapsast ja porgandist poisile toidu, et äkki teine ikkagi lihasööja. Kusjuures segu sai maitsev hoolimata sellest, et ma ei lisanud ei soola ega muid maitseaineid. Sai siis issi meil tanki pandud ja Ottomar hakkas sööma. Mitte küll nii, et ahmerdaks aga siiski eelnevate üritustega võrreldes kogused suurenevad ikka igakorraga. Paar kindlat asja peavad veel olema, oma lusikas ja oma kauss, millega saab ka tegeleda ja pudipõll, mis katab üleni, siis pole hullu, kui ta enda lusikas suhu ei lähe:). Ühesõnaga laps on meil lihasööja.

Esimene sinikas

2006-06-05T16:49:00.000+03:00

Lapse esimesel eluaastal saab paljusid lugusid alustada sõna esimene. Täna siis on lugu esimesest sinikast ehk nii meheks kasvataksegi. Eile õhtul, kui emme süüa tegi issi ja Ottomar mängisid põrandal, poiss teeb roomamiseks ettevalmistusi ehk siis 4 käpakil õõtsutab edasi tagasi ja sätib juba põlvi, käsi edasi tõsta veel kas ei jaksa või ei oska või ei julge. Eile õhtul siis käpakil olles õõtsutas end tavapäraselt ja ilmselt ( issi jutujärgi) püüdis kätt ette tõsta aga kätu vedas alt ja ninali tüüp kukkus. Tavaolukorras poleks sellest midagi, sest tekk ju all ja see polnud ju esimene kord, kui õnnetuseks jäi näo alla üks lelu, millel siuke plastmassist ots ( vaata pilti kurjajuurest) poleks iial uskunud, et see võib haiget teha aga näed ka luuavarrest võib pauk tulla. Igatahes nüüd meil on parema silma all väike sinikas ( vaata ka pilti), see esimene mitmekümnete või teab mitme sadade reas.

Issi tuli koju!

2006-06-04T21:02:00.000+03:00

Issi oli meil nädalakese Ungaris konverentsil. Emme ja Ottomar toimetasid rahulikult oma rada. Poleks arusaanud, et poiss issi järgi puudust tunneb. Kui issi emmele helistas rääkis ka Ottokaga, kuttil läks kohe nägu rõõmu täis, kui issu häält kuulis. Reede hilisõhtul saabus isa Meelis koju. Poiss tudis juba ja ei ärganud enne kell 2 öösel, sõi kõhu täis ja siis avastas, et paps kodus, uni oli ka kohe kadunud:). Nii ta seal patsutas issit ja rõõmustas, nii oma tunnikese, siis saime ta õnneks tudile tagasi meelitatud. Hommikul, kui lõpuks sai issi sülle, seda poja nägu ma polnud enne näinud - Ottoka nägu oli uhkust täis, kas ma ikka näen kus ta on ja kelle süles. Laps oli ikka nii õnnelik , poleks oodanudki, et 7 kuune laps juba niimoodi kaua ära olnud isa üle rõõmustab.

Kuidas emme Ottomariga ehitusprojekti käis kooskõlastamas

2006-06-01T14:32:00.000+03:00

Teatavasti ootab meid see aasta ees vanamaja lammutus ja ehitus. Vaja projekt kooskõlastada Tallinna linna erinevates ametites. Täna siis käisimegi 3 kohta läbi ja kooskõlastused nagu lupsiti olemas. Kusjuures usun, et suur teene oli Ottomaril. Niisiis, emme sidus kandelina ( on ikka väga hea asi küll olemas, sellistes linnas liikumistes asendamatu) endale ümber ja poiss sisse istuma ja valmis olimegi ameteid vallutama. Igal pool läks lups ja lups, Ottomar vastavalt vajadusele kas naeratas, natsa tegi häält kui vaja, et jutt liiga kauaks läheb aga kokkuvõtteks oli uskumatult kannatlik. Sest oleme ausad, ega nende ametite ruumides, midagi eriti vaadta ju pole ja emme ei lubanud ju auto võtmeid ka lutsutada. Olen ennegi saanud linna ametites hästi hakkama aga tänane ülisoe vastuvõtt oli ikkagi üllatav. Ma muidugi loodan, et kõik projektid ei saa nii kiiresti kooskõlastust, sest kui ikka päris aus olla, ega need ametnikud ikka ei süvenenud projekti, nii nagu mina seda ootasin. Aga nuh, ega meil ju midagi varjata polekski. Ees seisab veel 3 kooskõlastus ringi, vaatame kuidas seal läheb. Igatahes on nüüd Ottomar maja ehitusse oma pisikese panuse pannud.

2006-05-26T09:56:00.000+03:00

Et alustada algusest, Ottomari kasvamise lugudest peab alustama 2005 aasta 24. oktoobri hommikuga. Niisiis, meie pisipoja sündis Pelgulinna sünnitusmajas 24. oktoobril 2005 aastal kell 11.07. Kaalu oli 3710 grammi ja pikkust 51 sentimeetrit. Ottomar on kasvanud jõudsalt, nagu arst meile 7nda kuu visiidil nentis, et poisil võiks ühe kuu kaaluiive lausa null olla.
Toome siis ära esimese 7 kuu kasvutulemused (kõlab nagu majandusaasta tulemused:) ):
Sünd: 3710 g; 51 cm
1 elukuu: 4560 g; 56,5 cm
2 elukuu: 5760 g; 60 cm
3 elukuu: 6830 g; 63 cm
4 elukuu: 7800 g; 66 cm
5 elukuu: 8400 g; 68,5 cm
6 elukuu: 9000 g; 71 cm
7 elukuu: 9420 g; 72,5 cm

Esimesed kuud on läinud märkamatult ja palju asju juba ununeb, sellepärast alustasingi ka selle blogi kirjutamist. Siiani on Ottomar olnud väga hea laps, kokku umbes 5 ööd on olnud, kui on temaga tõsisemalt tegemist tulnud teha. Neid öid ei saa ju lugeda, kui ta lihtsalt on otsustanud kell 4 öösel ärgata ja ülesse jääda, sest tema on välja puhanud.

Esimesed hambad tulid alla, esimene hammas lõikus 31. märts õhtul ja teine järgi kohe 1. aprilli hommikul. Esimest korda oli haige 6 kuu ja 1 nädalaselt. Ei midagi hullu, tavaline köha - nohu. Täiesti terveks saamisega läks kokku 3 nädalat. Lisatoitu hakkas saame täpselt 6 kuuselt. Enne haigeks jäämist sõi juba nii ilusti aga nüüd on paari lusika sisse saamine juba mehe tegu. Ilmselt on süüdi kurgurohi, mida arstitädi käskis anda lusika pealt. Lusikas seega enam sõber ei ole :(

Hetke saavutused/ oskused: Kilkab, naerab, jutustab oma lelude ja seinte ja muude talle huvi pakkuvate esemete ja inimestega. Keerab siis kui tahab, enamasti ei viitsi; hakkab kõva häälselt protestima kui võtad ära tema käest näiteks telekapuldi, telefoni ja muud põnevad asjad; harjutab roomamist ehk nõksutab end põlvede ja käte peal edasi tagasi. Tänane saavutus on muidugi see, et tegi ka ühe liikumise edaspidi, muidu on liikumistrajektoor tagurpidi. Viimaste nädalal on avastanud oma pöidla, seda võib täiekindlusega öelda, et see on päritud emast. Seda hea suus imeda. Mis kõige rohkem Ottomari köidavad on muidugi telekareklaamid. Katsu tal siis ees olla, väänab end või pooleks, et saaks ainult reklaami näha. Issiga mängud on: korda mööda kilkamine, korda mööda käte peitmine üksteise alla ja muidugi kõik võimalikud kõdistamised.
Väga lühike tagasivaade on nüüd antud.

2006-05-25T14:25:00.000+03:00