Jõulusaginad 2007

Jõuluturg

2007 aastal jõudsime esimest korda lapsega Raekoja platsile suurt jõulukuuske uudistama ja natsa sai jõuluturul ka ostungeid tehtud. Kuusk oli ilus ja Ottomarile meeldis väga. Jõuluvana ta see aasta veel kartis, muidugi palju rahvast oli ka ju ümber ringi. Lambad oli aga ägedad. Jõuluturgu jäävad meenutama hiire nägudega soojad käpikud. Peale seda olid meil kõik puud, mille vähegi tuled küljes, „kuusk“. Autoga linnas sõidad ja tagaistmelt tuleb muudkui „kuusk-kuusk“.

Lasteaia jõulupidu

Lastaia jõulupidu oli väga armas ja mänguline. Ottomar oli muidugi täielik memmekas. Istus ainult emme süles ja teistega kaasategemisest ei saa siin kohal just jutustada. Välja arvatud mõnel kohal, kus sai kaasa itsitada. Pisikestel käis külas päkapikk, kes pai eest ka kinki jagas ning palju rõõmu ja elevust pakkus. Pidu lõppes pidusöögiga laste lemmikute viinerite, viinamarjade ja juustuga. Nii tähtis pidu sai ka filmilindile salvestatud, millest armas film kokku monteeriti.

Kommiuputus

Sellel aastal nii emme kui ka issi töökohtadelt olid uhked kommipakid. Emme töökoha Rahandumisnisteeriumi etendus Ottomarile väga ei meeldinud, sest 3 väga lärmakat meremeest ei olnud tema maitsele, kuid seda enam meeldis talle päkapiku käest suur kommikott kätte saada. Juba autos oli vaja kommipakk lahti teha, õnneks oli paki sisu väga lapsesõbralik, lutsukomme ei olnud. Täitsa lambist järsku Ottomar jagas ära,et Mesikäppa komm on vanavanaema Erika jagu. Nii ta koju jõudes jagas kõik Mesikäppad ja muud shoksikommid vanavanema Erikale endale jättis batoonikesed ja draakoni kommid. Nii ta käitus ka järgmiste pakide puhul. Kuna issi oli ju meil Iraagis siis oli Ottomarile Rahuoperatsioonide keskuse poolt suur kommipakk. See oli muidugi kõige vägevam-2,4 kilo kommi. Lisaks siis veel Õhuväe staabi poolt kommipakk. Jõulud ja ka jaanuar möödus siis kommi süües, pole vist vaja märkida, et Ottomari on asjade käiguga väga rahul:).

Kuusepuu oh kuusepuu

Kuuse puu tõime metsast (suur äitah vanatädi Urvel ), Ottomar oli metsas täitsa asjaline, aitas valida ja puud saagida. Kodus kui issil oli kuuse puu püsti pandud oli Ottomar väga suur abiline kaunistamisel. Igavesti lahe oli vaadata, millise asjalikusega ja hoolikusega ta seda tegi, mis sest, et kuuse ühes küljes oli ehteid poole rohkem kui teises:).

Jõulupühad ja aastavahetus

Pere on nii suur, et pühadega alustasime juba 23. detsembril. Pühad möödusid klassikaliselt hea toidu ja kingituste ja heas seltskonnas. Aastavahetusel on meil ju vanavanaema sünnipäev. Seekord oli vanaema Eva Mehhikos ja Tädi Ave perega välja arvatud Erik peol. Vanaastaõhtu oli meil väga rahulik, sõime jõime, vaatasime telesateid. Ottomar oli väga vapper ja pidas keskkööni vastu. Peale keskkööd riided selga ja õue saluuti vaatama ja natsa ka ise paugutama. Suurt saluuti poiss ei kartnud aga mida issi ja Erik sussitasid neid ta kartis. Tuppa jõudes oli muidugi igasugune uneraas pühitud ja unele läks me laps alles 01.30, mis ei taksitanud teda hommikul 8 tõusmast. Me siis peaks see aasta väga virgad olema:).

14. detsember 2007 kui suur päev ehk issi tagasi missioonilt ja seekord lõplikult

Pool aastat on pikk aeg kodust eemal olla ja ega see aeg oli omamoodi raske nii issile kui ka emmele ja Ottomarile. Aga 14. detsembril sai see eemal oleku aeg mööda. Issi tegi ka üllatuse ja jõudis päev varem, mis tegi emme ja poja väga rõõmsaks. Ottomar läks õhtul tuttu teadmisega,et issi tuleb öösel ja hommikul on issi kodus. Hommikul ärkas Ottomar suht vara ja see,et issi ka tudis kõrval oli ikka suur rõõm. Seekord ei olnud võõrastamist ega midagi. Ja kohe oli asjad nii nagu poleks seda 6 kuud olnudki.

Likvideerin nüüd üle aastase võla blogis ja püüan taastada meie toimetamised alates 2007 jõuludest. Parem hilja kui mitte kunagi:)

Ottomar 2 aastane

Sünnipäeva, nagu tavaks on saanud, sai pidada mitu korda. Peod möödusid meeleolukalt ja kingitused oli marud. Annavad tegevust ja rõõmu siiani. Oli ka ilmselgeid lemmikuid nagu kaisu mõmmi. Kuni jõuludeni ei mindud ilma selleta tuttu. Ja veel „viu viu auto“ ehk lego komplekt remondiautodest. Natuke ka mõõtudest. 2 aastaselt oli 87 cm pikk ja 13 kg raske. Siuke täitsa paras poiss. Rääkimisega on meil nii ja naa. Suur jutupaunik ei ole, kuid asjad saab aetud. Meile üritab ta ka järjest enam seletada kuid emme ja issi pevad veel õppima ... Lasteaiaga on Ottomar täiesti ära harjutud ja käimine seal on rõõm kõigile.
Peale sünnipäeva sõitis issi veel natukeseks ajaks Iraaki tagasi. Ottomar tundis issi järgi ikka puudust, otsis ja küsis issi järgi aga nii kui saime issi skype kaudu ekraanile oli asi ok :).

Issi käis 10 päeva kodus puhkamas missioonilt

4 kuud ära olnud saabus meie issi puhkusele. Emme ja Ottomar olid seda ikka väga pikalt oodanud. Kuna Ottomar oli sellel reedesel päeval lasteaias läksid emme ja issi lapsele koos järgi. Sellega sai palju nalja. Issi ei tundunud last ära, ootas teine ikka titat aga vastu jooksis laps. Uskumatu millise arengu hüppe või 4 kuu jooksul ligi 2 aastane laps teha:) oli issi ikka väga üllatunud. Ottomar jooksis küll emme sülle, kuid sealt piilus issit väga kavalalt. Kui emme küsis, kes see on, siis laps vastas täiesti veendunult, et issi:). Ottomar käitus niimoodi edvistavalt, piilus issit aga emme sülest ei olnud nõus maha minema. Õhtu lõpuks siis oli nõus issi sülle minema. Asi ei olnud selles, et ta issit ära ei tundud vaid ta ei osanud midagi nagu pihta hakata. No tema ju mäletab teda ju viimased 4 kuud ekraanilt kui ei saanud teda puutuda. Järgmine hommik, kui Ottomar ärkas ja üle emmet issit vaatas küsis kelmikalt- kes see on? Emme siis vastas, et issi ja siis Ottomar ütles aaaaa, nagu ta iga asja peale ütleb kui millestki aru saab:). Aga see oli ikkagi päris naljakas. Ülejäänud 10 päeva läksid lennates. See kohanemise aeg oli 1-2 päeva poisil ja siis oli tunne, et issi polegi vahepeal ära läinud. Igatahes peale 10 päeva puhkust ja issi naasmist missioonile, kui issist juttu tuleb siis Ottomar teatab - issi kaugel. Õnneks on jäänud veel pisut ülekuu kui issi lõplikult koju tuleb ja siis ei lase ei emme ega Ottomar teda kuskile kauaks ajaks ära enam tükk tükk aega, ta katsugu vaid;).

Lasteaia laps

3. september oli see päev kui Ottomarist sai täisõiguslik lasteaia laps Kullatera lasteias Jaaniussikeste sõimerühmas. Rühmas kõige noorem on 1,5 aastane ja kõige vanem 2,2 aastane. Harjumine oli selline klassikaline. Esimene nädal läks ladusalt, oli lõunani, teisel nädalal oli see olek juba vähe virilam, oli ikka lõunani. Kolmas nädal oli kõige hullem, ei tahnud üldse minna ja jäi aeda kohe väga nuttes aga neljandal nädalal toimus murrakng juba jäi magama ja asi laabus. Nüüdseks on täiesti ära harjunud ja rühma jookseb rõõmuga. Lasteaiaga on emme väga rahul. Lastel on palju ruumi, mängimiseks oma ruum, nii tudimiseks kui ka söömiseks. Kasvatajad või nagu tänapäeval öeldakse õpetajad on väga toredad. Laps on lasteaias käimise ajaga teinud suure arengulise hüppe. mõned näited ka, nimekiri pole lõplik. Meie kehv sööja, sööb osavalt ise ja väga hästi. Meie probleemne potil käimine on saanud mõningase lahenduse, poiss istub potil ja nüüd viimasel ajal on sinna ka midagi sattunud ka:). Sõnavara avardub ka igapäevaga. Ei lähe mööda päeva kui Ottomar ei ütleks uut sõna. Haigustest- 1.5 kuud sai poja käia lasteaias ilma ühegi haiguseta. Nüüd enne sünnipäeva olime haiged, siis käis nädala lasteaias ja nüüd uuesti haige. Arstitädi ütles,et klassikaline viirus. Eks emme oli arvestanud, et see esimene lasteaia aasta on haiguste rohke. Aga siiski on lasteaed tore ja emmel on ikkagi hea meel,et sai hirmust üle ja pani lapse lasteaeda, sest ta naudib seal käimist:).

Bulgaaria

Augustis veetsime mõnusa nädala Bulgaarias koos tädi Ave perega. Oli nii päikest, merd, vaatamisväärsusi ja ka oi kui head kohaliku toitu. Mõned säravamad meenutused. Lennusõit nii minnes kui tulles oli õudus kuubis. Ottomar ei saanud aru, miks teda topitakse sinna sisse ja siis pannakase veel emme sülle rihmadega kinni ka. Siis ta meil lõugas õhku tõustes kuni magama jäi ja maandudes kuni maha sai ja rihmad lahti. Ei aidanud söök, jook, rääkimine, laulmine – ühesõnaga tuli vaikides ja teiste hukkamõistvaid pilke taludes ära kannatada ja loota, et Ottomar on järgmisel reisil juba mõistlikum. Aga õnneks need üle 10 minuti ei võtnud. Ööbisime Varna lähedas Golfi keskuses ja meie kasutada väga mõnus ridaelamu boks.Mahtusime sinna 6 väga edukalt ära ja ruumi jäi ülegi. Rannas käisime igapäev, mega mõnus Must meri ju. Ottomar sai sellest aru alles 5 ndal päeval. Eelmised päevad ei lasknud jalgugi vette panna, rääkimata liivapeal kõndimisest. Istus siis need päevad lamamistoolil ja mängis või hea juhul kõndis sandaalidega liival või siis muidugi emme süles. Õnneks reedel sai siis aru kui mõnus on meres ja siis oli muidugi mure jälle välja saamisega:). Eraldi märkimist väärib bulgaaria toit- oi kui hea. Kui päris aus olla siis ega neid toitude nimetusi ei tea, sest kui kuskile sööma läksime siis Artur tellis meile laua igasugust hea paremat täis. Miks just, sest Ottomar jalutas emmega ringi, sest muidu ta poleks seda restoranis istumist ära kannatanud. Aga toidud olid imehead ja maitsesid ka Ottomarile hästi. Ottomaril oli reisil eriti tore, sest tädipoegade Eriku ja Georgia sai mängida. Erik ja Georg vahepeal läksid ka kaklema kumb saab Ottomariga rohkem mängida ehk ka seda, kes talle rohkem meeldib:). Ega kogu reis ja ka perekond Suits pandi elama Ottomari rütmi järgi, nüüd tagant järgi mõeldes oli ikka perekond Suits meie 2 tegelasega väga kannatlik. Elu käis siis nii, et emme teatas jälle ülejäänutele, et Ottomar tahab süüa, nüüd vaja inna, Ottomaril lõunauni, Ottomaril ööuni jne jne. Ühesõnaga Ottomar oli kunn:) Kokkuvõtvalt äitah neile kannatlikkuse eest ja emmele on lohutuseks see, et nad puhkasid seal veel ühe nädala ilma meieta. Aga meil plaan järgmine aasta sinna minna koos issiga;).

Võõrutus...

See, et meie poja veel rinnapiima kuni 1, 9 aastaseks saamiseni sai, teadsid vähesed. Omamoodi oli see avalik saladus. Osad suhtusid väga toetavalt osad mnjah las ta olla. Selle teise osa pärast emme sellest väga kõva häälega rääkida ei tahtnud. Kui niimoodi numbrit vaadata siis tundub ikka hirmus pikk aeg kui tagasi mõelda siis absoluutselt ei. Ei teeks midagi teistmoodi. Tagasivaatena mõjub/tundub see aeg maagiliselt lihtsa ja toreda ajaga. Sest emmel mingid vaevusi välja arvatud unepuudus ei esinenud;). Kuid miks sellest kirjutada, sest see meie jaoks uue eluetappi algus. Kuna teada oli, et võõrutamise juurde kuulub ka protsesti kisa siis oli vaja vanaema Eva reisile saata;). Juuli lõpus sõitisgi vanaema meil Veronasse ooperifestivalile, meie korraldasime siin oma ooperifestivali. Enne seda käis ka jutuvada juurde,et Ottomar suur poiss, enam pole vaja. Kõige rohkem oli harjunud Ottomar öösel rinda saama. Nii see trall öösel pihta hakkas, sest alguses oli plaan öine söötmine ära jätta ja siis edasi aga plaanid muutusid käigult. Ärkas kell 01.00, emme võttis sülle ja püüdis rahustada, jättes ise kellaaja meelde, mis kell kisama hakkas, möödus 15 mintti, protestis ikka väga kõva häälselt. See nutt ei olnud absoluutselt valunutt, vaid anna mu mänguauto siia nutt. Möödus veel 15 kokku 30 minutit, ei muutust. Emmel oli nii kurb juba, alla andmine oli väga lähedal aga emme meenutas koguaeg beebikooli õpetajat Janat, kes ütles alati, et kui kavatsed alla anda siis miks last üldse karjutada. Nii emme vapralt selle tunni vastupidas. Tund möödas soovis Ottomar tupsusid vaadata. Nii me siis tunnikese mängisime, vaatasime tupsusid, siis jäi poja emme süles magama ja magas hommikuni. Ärkas heas tujus, emme krapsti püsti, et siis hommikul ka enam ei saa, ei küsinud ka:). Lõuna magas kärus. Terve päev ei küsinud, emme ei pakkunud ka. Õhtul enda tervise pärast sai õhtuunne minekul. Öösel oli protesti ainult 5 minutit siis jäi magama ja kuni hommikuni. Ärkas jälle heas tujus, emme jälle krapsti püsti kiirelt toimetama, et ei jääks hommikust unelemise aega;). Lõuna magas juba toas oma voodis, laulu saatel jäi tuttu. Õhtul proovisin ilma rinnata magama panna ja õnnestusgi! Öösel paar minutit protesti ja kõik. Võis lugeda võõrutatuks peaaegu. Mis muutus- laps hakkas paremini sööma, jonni hooge on raskem ohjata;), pikkad voodis lebamise hommikuid ei ole enam. Ei ta küsinud enam ega midagi, unustatud asi. Ainult emme enda tervise pärast sai ta veel nädal hiljem ühekorra, kuid see ei andnud ka tagasilööki. Ükskord on ta veel küsinud, see oli kuuaega hiljem Bulgaarias, kui ta ennem oli näinud, et lennukis üks poiss sai, siis arvas, et ta võiks ka saada;) aga Bulgaariast järgmistes juttudes. Kokkuvõtvalt võib öelda, et läks lihtsamalt, sest emme oli hullemaks ette valmistatud, võib olla sellepärast võibolla oli Ottomar selleks ise valmis.

Tädi Kersti juures Salmistul

Juuli kuu lõpupäevadel oli emmel ehitusest kõrini ja otsustas ammu antud lubaduse täita ja tädi Kerstile külla sõita Salmistusse. Veetsime väga mõnusa hommikupooliku. Ottomar mängis koos Märteni ja Õnne- Liisiga. Märten ja Õnne- Liis tutvustasid maa elu võlusid, igasuguseid putukaid uuriti väga suure põhjalikkusega. Tegime siis kõik koos kiire aga väga maitsva lõuna ja siis veel jalutuskäik mere äärde. Ilm oli küll varesekarva aga tuul soe ja veel vihma ei sadanud. Metsaalune lõhnas nii mõnusalt ja mere ääres oli vahva ringi vudida. Tagasiteel maja juurde sõime mõnuga veel metsvaarikaid. Kuna kell näitas lõunatundi, alustasime tagasi teed, et Ottomar saaks tudida. Oli teine ikka nii väsinud, et uinus autos paari minutiga ja koju jõudes tõstsin ta voodisse ja magas veel 1,5 tundi edasi. Tänud veel Kerstile toreda külalislahkuse eest.

Nädalalõpp Pärnus

Juuli keskel veetsime meeleoluka nädalavahetuse Pärnus. Kaasas olid tädi Krisi, tädi Kristine, tädi Maarja ja Isabel Marii. ( Pildil meie reisi seltskonna pisikesed) Pärnusse jõutud, tädi Ave korterisse sisse sättitud oli lõunatund käes ja vaja Ottomar lõunaunne jalutada. Ütleme nii, et ega tola loll pole. Ottomaril oli vaja terve Pärnu promenaad ära vaadata ja und ei paistnud kuskilt. Emme kaval plaan, et poja jääb vankris magama ja ise saab sõbrannadega rannas aega veeta ja lobiseda läks luhta :). Kuna jalutamisest olid jalad juba natsa ümmargused suundusime korterisse tagasi, loomulikult uinus Ottomar koduteel, nii et saime vankris magavat last teisele korrusele tassida- rõdule magama. Poiss magas, siis sai emme sõbrannadega juttu puhuda, ikkagi oli tore, mis sest et meretuult ei olnud. Õhtul käisime järjekordselt jalutamas ja õhtust söömas. Sellest on meeles ainult kohutav ootamine. Ottomariga sai ikka ümber maja mitu tiiru tehtud ja ka lihtsalt jahisadamas edasi tagasi kõnnitud. Õhtul lapsed lihtsalt mängisisd mõnusasti korteris, emme tädidega lobisesid ja kui lapsed nagu ikka lõpuks tuttu jäi siis lobiseti veel, nii et hommikul koos pojaga kell 8 tõusmine väga lõbus tegevus ei olnud... Hommikul mõnus hommikusöök ja algaski tagasi sõit Tallinna. Oli üks lahe väljasõit argisest Tallinnast.

Sõnavara

Meie poja on jutukas aga ainult paljudest asjadest ei saa aru. Ilmselt see meie viga rohkem:). Rääkides sõnavarast, tuleb alustada sellest, et ikka kõik on meil kassid ja emmel juba tundub, et poisil on see põhimõte, et meile selgeks teha, et kõik on kassid mõningaste eranditega. Kutsikale ja kutsika omanikule teatab ülima järjekindlusega "kass". Mis emmel muud ülejääb kui ainult igakord parandada,et kutsu, mitte kass. Loomade puhul kassist erinevat sõna kasutab Ottomar mõmmidel, kes on mõmmõm ja kaladel, mis on kaaaa. Veel teab ta liikumiseks vajalike sõnu ehkminna ja sinna, vahest ka lähme/mähme. Suletud asi on kinni ja kui tahab,et lahti tehakse (uks või purk või mis iganes avamist kannatab) ütleb täntän. Tädi Avele ütleb ta tädi ja tädi Kairele Kaika ja vahest ka kass.Sellel nädala avastas enda jaoks vanaema Eva nime. Nüüd hüüab kogu aegEeeva eeva, kui vanaema vaatevälja ilmub Loomulikult on jäänud temaigipõlised küsimused missee ja kessee. Eriti meeldib talle kui keegikülla tuleb siis hakkab küsitlema. Näitab näpuga seina peale ja küsib missee on ja siis kui vastus käes liigub järgmise eseme juurde ja jälleosutab sellele küsivalt. Kõik külalised alluvad ka tema provokatsioonilemõnuga. Emme nüüd ootab millal need vastused, mis tavaliselt on, sein,laud, kapp, diivan jne üle Ottomari enda suust tulevad. Kindlasti on sõnu veel aga esialgu need on säravamad.

Mammu siin ja mammu seal

Küll on tore suve aeg, ühes aia otsas vaarikad maasikad, teises mustsõstrad. Õues olemise juurde käib see, et õues süüakse midagi koguaeg :) ehk siis kõigepealt kasvuhoonest tomat, siis maasikapeenrast kuumaasikaid, siis vaarikaid ja lõpuks mustsõstrad. Ottomar kõnnib ringi mööda aeda näitab näpuga kohu minna tuleb ise tähtsalt teatades mamm mamm. Maasikad, vaarikad ja mustsõstrad võtab poiss ise ja sööb. Pildi seeria ka tõestamaks emme juttu ikka ka.

Sõber koer

Teatavasti meil vanaema Eva ehitab maja ja ehitusfirma on meil Sõbra ehitus. Projekti juhil on peale jaanipäeva pisike inglise buldogi kutsikas. Me siis nüüd ütleme, et meil olemas oma sõber koer:). Ottomar on kutsikast suures vaimustuses. Väga tore on neid kahte titat õue peal tatsamas ja tegutsemas vaadata. Siin mõned pildid erinevates olukordadest.

Suure poisi voodi vol2

Issi läinud ja paar nädalat uus voodi omas kohas olnud, ei olnud Ottomar üldse nõus oma voodis olema. Tuli aga emme kaissu magama. Emme mõtles, et kas see issi ära minekust või millestki muust. Voodi pikemal jälgimisel ilmnes tõsiasi, et voodi on liiga lühike ja tuleb juba välja võtta lisa madratsi osa. Emme siis pikendas voodi, lisas uue madratsi osa ja voilaa asi paranes noh 50 % ulatuses, hommikul kobitakse ikka emme kaissu. Ja kui emme ikka päris ausalt ütleb ei ole tal selle vastu ka midagi:).

Beebikool läbi

Alates 3 elukuust oleme käinud Audenteses beebikoolis. Märkamatult on Ottomar kasvanud välja beebikooli east ja 11. juunil toimus beebikooli lõpupiknik Männi pargis Mustamäel. Kohe tuleb öelda, et on ikka vahva park, suurtel ja väikestel palju tegemist ja atraktsioone. Piknik algas aktiivse tegevusega liivakastis ja atraktsioonidel turnides. Kui tunnike oli möödas ja otsisime väikse nurgakese pikniku jaoks. Päris vahva oli kui 6 vankrit mööda Männiparki ringi sõitis ja sobivat vaikset nurka ostsisime. Linikule laotati head ja paremat alustades viinamarjadest ja feta paprika muffinitest kuni rabarberi kookideni. Lastel oli peale müttamist isu hea ja söögi, joogi kõrvale jagas beebikooli õpetaja Jana emmedele suvetarkusi. Ehk kuidas puuke eemaldada, mida põletusele määrida, milliseid sidemeid on olemas, et lapsepõlve, näppu siduda. Kokkuvõtvalt oli üks hiilgama tore üritus, poiss sai oma beebikooli kaaslastega mängida ja emme teiste emmedega jutustada ja peale kauba targemaks ka veel. Lisandiks tore on, et Marie Eliise tuleb Ottomariga samasse lasteaeda ja ka rühma ja Sandriga lubasime ka ühendust hoida. Nii emmel kui pojal oli väga kahju, et beebikool läbi sai aga ju meid ootavad ees uued põnevad koolid ja ringid.

Issi Iraagis ehk küberisa

10 juunist on meie issi siis Nato Training missioonil Iraagis. Esimesel nädalal peale issi ära minekut ootas Ottomar väga issi saabumist koju. Iga uksekella peale jooksis isssi, iss hüüetega ukseni aga pidi igakord pettuma. Nüüd tänu Skype ja veebikaamerate olemasolule on meil olemas küberisa. Iga päeva näeb issi ja Ottomar üksteist. Seal saab üksteisele lehvitada ja nii sama nalja teha. Vähemalt poja ei unusta issi häält ega nägu ära. Ei tea millal oleks võimalik ka küber kallistused ja sülle võtmised?